Loomariik versus inimmaailm

Diplomeeritud majandusteadlane Ilmar Kruusamäe demonstreerib Vaalas avatud näitusel läbi keeruliste metafooride nii oma kunstniku- kui ka psühhoanalüütikuvõimeid.

Eksponeeritud loomamaalid pärinevad aastaist 1984?2004 ja annavad muljetavaldava kokkuvõte kunstniku loometeest.

?Uuriva ja vaatleva kunstnikuna olen pannud inimloomuse üldistused pildivormi, otseseid prototüüpe minu teostel pole,? selgitab Kruusamäe ning lisab, et ühe või teise maali leidmotiive on pakkunud ümbritsev elu. Mõni inimene tänaval meenutab oravat, teine karukest. Neid impulsse jäädvustab ta nn pastapliiatsikavandeil, vahel möödub kolm-neli kuud, enne kui uitmõte ideeks filtreerub ja lõuendil kristalliseerub. Maalimine on selle juures kõige lõbusam, tunnistab kunstnik.

Suureformaadilised loomamaalid mõjuvad mõistukõnena. Mõistukõne jada jätkavad Sven Kivisildniku pildiallkirjadest inspireeritud impulsiivsed haikud. Tundub, et näituse lõppedes võiks selle pildi- ja luulevormis raamatusse raiuda.

Eesti avalikkus tunneb ühte Kursi koolkonna asutajat Ilmar Kruusamäed eelkõige kui võimekat hüperrealisti, tema loomamaalid on jäänud tagaplaanile. Ometi on nende parimaid näited ostetud Osaka ja Oslo moodsa kunsti muuseumi, Pariisi, Kölni ja teistesse Lääne-Euroopa kuulsatesse erakogudesse. 1995. aastal valis New Yorgi galerii 54 Kruusamäe teose ?Ping-viin? 70 parima nüüdisaegse maali hulka. Samal aastal sai ?Ping-viin? ka kunstifestivali Järv grand prix?.

Nimetatud teost ja teisi Kruusamäe värvikaid vaatlusi tasub uurima minna. Elamus on garanteeritud.

Autor: Tiina Kolk