Orhideed ? maailma kauneim sõltuvus

Veel 1980ndatel sattus maailma kuulsaim orhideevaras John Laroche seadusega pahuksisse kummitusorhidee Poluyrrhi lindenii jahtimise tõttu.

Neid taimi kohtab Shakespeare?i ?Hamletis?, Konfutsiuse loomingus ja Idamaade parimate kunstnike maalidel. Nero Wolfe tõusis just orhideede pärast iga päev viieks tunniks oma mugavast tugitoolist ? ilmselgelt peab neis taimedes olema midagi erilist.

Orhideede meeletu mitmekesisuse tõttu on neid väga keeruline üldistavalt kirjeldada. Võiks öelda, et nad on dekoratiivsed, kui mõni liik ei kasvaks ja õitseks tagasihoidlikul kombel maa all. Tihti kasutatakse epiteeti ?eksootilised?, unustades, et meie oma armas ööviiul ja veel 35 käpalist on samuti orhideed. Isegi küsimuses, kui palju orhideeliike üldse on, kõiguvad pakkumised seitsmeteistkümnest kolmekümne tuhandeni.

Eevi Siibak, Tallinna Botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja ja suur orhideeaustaja, peabki mitmekesisust orhideede kõige paeluvamaks omaduseks. ?Meie jaoks on lill ikka võilill või karikakar, ilusa korrapärase õiega, aga orhideede õied võivad olla näiteks kärbse- või hävituslennukikujulised,? kirjeldab Siibak. Kuigi ta tunnistab, et tal poleks midagi mõne lennukikujuliste õitega orhidee vastu, peab ta kõige huvitavamaks nende taimede juures hoopis tüvesid ja juuri, mis mitmekesisuselt õitele sugugi alla ei jää.

Teiste orhideearmastusel on traditsioonilisemad põhjused. ?Kui rääkida sellest, miks ma orhideesid kasvatan, siis peamine põhjus on, et ükski teine lill ei õitse nii kaua, kuni pool aastat,? ütleb Mai Normak, kes on neid taimi kultiveerinud juba seitse aastat. Täna on tal kodus 18 orhideed, nende hulgas tsümbiidiumid, kuukingad, veenuskingad, dendroobiumid ja ka üks pleione. ?Olen proovinud kasvatada ka ühte vandat, aga esimesel katsel ei õnnestunud.?

Orhideekasvatamisel on alati olnud pisut aristokraatlik ja elitaarne aura, peamiselt seetõttu, et üle-eelmisel sajandil ja ka eelmise sajandi alguses said seda endale lubada vaid rikkad inimesed ning mitmed tuntumad orhideeasjatundjad olid kõrgest soost aadlikud. Kuigi ka täna võivad haruldasemad taimed oksjonitel maksta kümneid ja kümneid tuhandeid kroone, on moodsad paljundusmeetodid ja aretustegevus muutnud orhideed kättesaadavaks pea kõigile.

Teine põhjus, miks orhideede omamist on peetud vaid asjassepühendatud vennaskonna lõbuks, on usk nende kasvatamise uskumatusse keerukusse. Nii Eevi Siibak kui Mai Normak julgustavad, et lihtsamate liikidega peaks igaüks hakkama saama, ning soovitavad alustada kuukingadega, mis pole kapriissed, on oma liblikasarnaste õitega väga kaunid ning õitsevad kuude kaupa. ?Kõige suurem oht on ülekastmine, aga ega seda muud moodi vältima ei õpi kui kogemuse kaudu,? ütleb Mai Normak.

Eevi Siibaku meelest ei tohi liiga südamesse võtta, kui esimene katse ebaõnnestub. ?Inglismaal kasvatasid koolilapsed orhideesid ühe toreda projekti raames ning mõned orhideed kingiti selle käigus ka peaministrile. Mõne aja pärast helistati Tony Blairi juurest kingituse teinud poisile ja kurdeti, et taim näeb kehvake välja ja küsiti nõu. Poiss soovitas mitte muretseda ? temal läinud neid esialgu hulganisti aia taha, enne kui kõnealuse taimega õnnestus. Nii et ikka juhtub,? lohutab Eevi Siibak.

Kui eritingimusi ei ole võimalik luua, on orhideele parim koht aknalaual. ?Kui aga tahetakse midagi keerulisemat kasvatada, peaks lilledele siiski vähemalt lisavalgust andma,? ütleb Siibak. Ka Mai Normaku seni köögiaknaid ehtinud orhideed kolivad lähiajal maja kolmandale korrusele, kus on rohkem ruumi ja valgust. Algajate orhideehuviliste rõõmuks on nüüd Eesti raamatupoodides olemas Virve Roosti suurepärane sissejuhatus teemasse, ?Orhideed?. Nõu võib küsida ka botaanikaaiast, orhideesid müüvatest poodidest ning loomulikult teistelt kasvatajatelt.

Orhideede populaarsus Eestis suureneb iga päevaga ? pikemaajalised kasvatajad täiendavad kollektsioone, päris algajad alles alustavad. Eevi Siibak kinnitab, et orhideearmastus on äärmiselt nakkav ja tekitab kiiresti sõltuvust. ?See on nagu narkootikum ? võtad ühe orhidee ja siis lihtsalt pead neid juurde saama. Annad neile sõrme, nemad võtavad terve käe.? Tõestust tema väidetele pole vaja kaugelt otsida: tema entusiasm orhideedest rääkides köidaks ka veendunud lillevihkajat.

Samasugune sära süttib Mai Normaku silmis siis, kui ta räägib oma kuukinga tütartaimest või Cattleya stradivariusest, mida ta endale ihkab, kuid mida Eestis müügil ei ole? Sõltuvus küll, aga nii ilus.

Autor: Annikky Lamp