Eestlane vihkab Ameerikat rohkem kui diktatuuri?

Kertu Ruus 29. märts 2004, 00:00

Eestis on levimas ohtlik moehaigus pidada head ja halba suhtelisteks mõisteteks. Mina arvan, et USA on Iraagi sõjas headuse poolel.

Kõige paremaks tõestuseks sellest, et eestlased on unustanud hea ja halva mõistete tähenduse, on inimeste välispoliitilised avaldused. Mitte kunagi enne Iraagi sõda pole ma kuulnud nii palju seda, kuidas tegemist on suhtelise küsimusega.

USA vägede viibimine Iraagis tundub kahepalgeline: ühelt poolt on tegu vabastusoperatsiooniga, kuid teisalt saab USA kõva kriitikat. Rahvas seletab, kuidas Eesti poisse ei tohi sõtta saata, muu maailm peab oma diktaatoreid ise kukutama, Ameerika president Gerge W. Bush jahib naftat ja on ise terrorismi tekkimises üks süüdlasi. Ühesõnaga, asi on nii suhteline, mitmetahuline ja ajalooliselt keeruline, et lihtsalt ei luba seisukohta võtta.

Ma olen kuulnud paaril viimasel aastal USA suhtes mitu korda rohkem kriitikat kui kõikide islami, Aafrika, endise Nõukogude Liidu ja teiste riikide kohta kokku. Kuni selleni välja, et kinnivõetud Saddam Husseini näitamine ? õnnetu ja habetunud, nagu ta oli ? pigistas inimestel vaikselt silmanurgast pisara välja.

Mina ei taha selle kõik-on-suhteline-mõtteviisiga nõus olla. Me ei peaks mõtlema kinninabitud habetunud Husseinile, vaid Iraagile tema hirmuvalitsuse all. See, et naised Stalini matustel nutsid ja et Itaalia kommunistid tema sünniaastapäeva tähistavad, ei muuda eestlaste represseerimise fakti. See tähendab: ei peaks muutma. Sest inimesi kuulates tekib küll tunne, et iga Eesti elanik peaks tegema hommikuti hambapesu juures mõtteharjutust ja endale üle kordama: USA ? demokraatlik riik, Husseini Iraak ? diktatuur. Veel kord: USA ? demokraatlik riik. Husseini Iraak ? diktatuur. Demokraatia ? hea. Diktatuur ?halb. Stalin, Bre?nev, KGB ? tuleb meelde?

See suhtelisuse haigus ei ole küll ainult eestlaste, vaid kogu Euroopa probleem. Euroopalik kõikemõistev postmodernistlik kultuurirelativism, millel algselt oli teisi kultuure mõista püüdev vabastav mõju, on nüüd muutunud lubamatult sallivaks.

Liigne euroopalik sallivus, mis väljendub seisukohtades nagu ?meie ei tohi hinnata islami või Aafrika ühiskondi omaenda mõõdupuudega?, on ohtlik ja ebaeetiline. See on vastutustundetu ja mugav erudeeritsemine, mis ei nõua mingite moraalsete hinnangute langetamist. Aga mina tahan anda kividega surnuks loopimisele või teisalt naiste valimisõigusele ühese hinnangu.

Seejuures ei taha ma öelda, nagu poleks USA teinud vigu. USA juhid on tõepoolest käitunud oma liitlastega ülbelt nagu viletsad müügimehed ning pole võtnud vaevaks sõja eesmärke ja vajadust hästi põhjendada. Samuti muutuvad USA valitsuse välja käidud argumendid: kord viidatakse massihävitusrelvadele, kord ÜRO nõuate rikkumisele, kord Iraagi rahva kannatustele.

On selge, et keerulised küsimused vajavad arutelu ning välispoliitikas ei ole lihtsaid otsuseid. Kuid kõigest hoolimata ei tohi me, väites, et asi on keerulisem, siiski unustada, milline re?iim püstitas piinamislaagreid ja milline on vabade kodanike riik.

Seejuures peame vaatama, et meile kättesaadav informatsioon oleks tasakaalus. Euroopa meedias on kindlasti ülekaalus USA-vastased seisukohad. Tõsi, Eesti päevalehtedes on ilmunud avaldusi mõlema seisukoha pooldajatelt.

Kuid palju infot annavad USA meedias ilmuvad artiklid nendest inimestest, keda Araabiamaade ebademokraatlik elukord ka tegelikult puudutab. Husseini vahistamise ja tema poegade tapmise suhtes on lihtsam seisukohta võtta, kui sa oled lugenud artiklit sellest, kuidas Husseini perekond kodudelt naisi röövis ja vägistatud naistele oma nimetähti peale kõrvetas.

Huvitav on ka lugeda intervjuud 14aastase afgaani poisikesega, kes õnnetul kombel Guantanamo vangilaagrisse sattus ja sai seal endale üllatuseks ameerika sõduritelt inglise keele tunde, emakeelseid raamatuid ja puuvilju.

Muide, Guantanamost Venemaale välja antud vangide emad on kinnitanud, et näeksid oma poegi parema meelega USA Kuubal asuvas vangilaagris kui Vene võimude käes. Nemad, nagu ka mina, usaldavad pigem USAd, sest kõigest hoolimata on tegu demokraatliku riigiga.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing