Hiina aktsiaturul kirev ajalugu

Aastatuhande algusest 25 protsenti tõusnud Hiina aktsiaturu ajalugu on kirev. Lisaks buumile on turg elanud üle mõõna, kus on palju edulugusid ja mida on varjutanud skandaalid.

Shanghais ja Shenyangis algas aktsiate kauplemine 1986. aastal. Hiinas loodeti riigifirmade muutmisel ettevõtete vormi parandada firmade rahastamisvõimalusi ja firmade üle teostatavat järelevalvet.

Firmade reformid jäid venima. Alles Hiina kompartei 14. kongressil 1993. aastal astuti olulised sammud ? loodi eeldused ettevõtete moodsa süsteemi loomiseks, kus riigile kuuluvad firmad struktureeriti ümber nõukogude ja aktsionäridega firmadeks. Firmadele anti täielik õiguslik ja finantseerimisalane iseseisvus, kuigi firmade omandus jäi enamusosaluste kaudu riigi kätte. Firmasid sunniti rahastama oma tegevust pangalaenudega, mitte aga riigi- ega kohaliku omavalituse eelarvest.

Kuni tolle ajani elasid firmade juhid hästi ? polnud karta vallandamisi, polnud vaja karta kapitali hinna pärast ega peljata pankrotti. Toodete ja tooraine hinnad olid fikseeritud ja riigieelarvest ning pankadest sai intressita raha, mida tegelikkuses ei pidanud isegi tagasi maksma.

Siit on ka suuresti pärit Hiina pangandussüsteemi praegune hiiglaslik halbade laenude probleem. Pangad andsid ja annavad endiselt laenu kohalike kompartei funktsionäride aktiivsel sekkumisel, milles majandusliku mõttekust pole sageli mõtet otsida.

Kuigi aktsiate must turg tegutses juba mõnda aega ja börsiväline turg samuti, jõudsid Shanghai ja Shenzheni börsid kauplema hakata alles 1990. aasta detsembris.

1991. aastal emiteerisid vähesed firmad aktsiaid, aktsiahinnad liikusid vähe, inimesed suhtusid aktsiatesse kui uude asja väga suure kahtlusega.

Börsid vajasid jätkuvalt elustamist. Hiina legendaarne riigipea kutsus 1992. aasta jaanuaris üles kiiremale majanduskasvule, suurematele investeeringutele ja eksperimentidele aktsiatega.

?Kuidas oleks meie aktsiaturgudega?? küsis parteijuht Deng Xiaoping. ?Kas see on sotsialistlik või kapitalistlik... Selleks, et otsustada, tuleb kõigepealt proovida. Kui eksperiment õnnestub, saame seda populariseerida, kui tekivad probleemid, saame selle kinni panna.? Hiinas algas aktsiapalavik (gupiao re).

Kuid buum ei möödunud tagasilöökideta. 9. augustil 1992 toimus Shenzhenis ebaõnnestunud aktsiate esmaemissioon. Umbes miljon hiinlast kogunes linna 303 aktsiaavalduste müügipunkti aktsiaid märkima. Aktsia märkimisavalused tuli osta ja loosi teel pidi 10 protsenti avaldustest tooma endaga kaasa võimaluse aktsiad märkida. Rahvas kahtlustas, et suurem jagu avaldusi müüdi mustal turul või olid politsei, pangatöötajad ja kohaliku omavalitsuse funktsionärid need varastanud. 10. augustil alustas rahulolematu rahvahulk tänavarahutusi, mille mahasurumiseks kasutas politsei pisargaasi ja milleks toodi tänavatele sõjavägi. Keskvalitsus alustas uurimist ja leidis massilise korruptsiooni, kirjutab Stephen Green oma raamatus ?China?s Stockmarket: a guide to its progress, players and prospects?.

Lood Hiina aktsiaturu järelevalvega on kehvad, kuigi on mõningaid märke olukorra paranemisest. Ettevõtted ei avalda oma tegevuse kohta korrektset informatsiooni. Väikeaktsionäride õigused on väga halvasti kaitstud. Suuromanikud viivad raha muus vormis kui dividendide näol firmast välja. Firmade varad kaovad firmast. Mõnede emissioonide raha väljub tagaukse kaudu kiiremini, kui suudeti aktsiad müüa. See on vaid valik probleemidest, mis seisavad Hiina investeerija teel.

Eelpool oli toodud vaid valik probleemidest, mis seisavad Hiina investeerija teel. Kindlasti ei saa nende probleemide najal teha üldistusi ega öelda, et Hiinas pole häid ettevõtteid, kuhu investeerida.

Häid ettevõtteid on raske leida ja mitteriigiettevõtteid on börsil vähe, kuna nende pääs börsile on ülikeeruline.

Kes soovib Hiinasse investeerida, puutub konkreetse huvi korral kokku erinevate aktsiakategooriate probleemiga. Kõige kuumem turg on A-aktsiate turg, mille hind on jüaanides ja kuhu välismaa investoritel suurt asja pole. Nende aktsiatega kaubeldakse Shanghais ja Shenzhenis, nendega võivad kaubelda Hiina eraisikud ja juriidilised isikud. Läinud aasta algusest lubatakse piiratud ulatuses ligi ka kvalifitseeritud suuri välismaised institutsionaalseid investoreid.

B-aktsiate turg on Hiina õnnetu aktsiate turg, mis on jäänud A-aktsiate turu varju. B-aktsiatesse tohivad investeerida välismaalased ja hiljuti avati see turu elavdamiseks ka Hiina eraisikutest investoritele. B-aktsiatega kaubeldakse Shanghais, kus hinnad on USA dollarites ja Shenzhenis, kus hinnad on Hongkongi dollarites. B-aktsiad on emiteerinud vähesed firmad. Hiljuti lugesin uudist, et Hiina võimud kaaluvad B-aktsiaturu sulgemist.

Lisaks on Hiinas juriidiliste isikute aktsiad, mis on müüdud Hiina firmadele ja millega ei saa börsil kaubelda. Nende osakaal on umbes üks viiendik aktsiaturust.

Kolmandiku Hiina aktsiaturust moodustavad riigiaktsiad, mis kuuluvad riigile või kohalikule omavalitsusele ja ka need aktsiad pole kaubeldavad. Välismaalastele on lihtsaim meetod kaubelda Hiina aktsiatega, mis on registreeritud Hongkongi börsil või USAs ja Londonis.

Hiina aktsiaturg oli 2001. aasta lõpus turuväärtuselt (512 mld dollarit) maailmas kaheksas, mis on silmapaistev tulemus 15aastase aktsiaturu kohta. Number on petlik. Arvestades vaid kaubeldavaid aktsiaid, milleks on 170 mld dollarit, on Hiina turu suurus maailmas umbes 20. kohal ja samas suurusjärgus Soome või Brasiilia aktsiaturuga. Hiina aktsiaturg on P/E suhtarvu alusel keskpärane. A-aktsiate P/E suhe on olenevalt turust 42 ja 66 ning B-aktsiate omad 45 ja 27. Võrdluseks Taiwanil on suhtarvuks 39, Hongkongis 18, Suurbritannias 39, USAs 22 ja Jaapanis 115.