Kroonilt eurole üleminekuks oleme oma sõna juba andnud

Jürgen Ligi 30. märts 2004, 00:00

Kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on, selles on küsimus. Partei, kes nime järgi rahva võimu kehastab, on selle enda jaoks lahendanud. Rahvas teab, mitte ei arva, temalt küsida võib kõike. Etteantud vastused tagavad valimiskünnisest suurema poolehoiu. Artiklis ?Kroonilt eurole saab minna ainult rahva tahtel? (ÄP, 17.03.) kirjeldab Janno Reiljan selle toote uusimat arendust ? rahva tahet tuleb küsida rahva tahte kohta, Euroopa Liitu astumise soov tuleb üle küsida lepingupunktide kaupa. Riigi allkiri ei loe midagi, arvavad poliitikud, kes ise tuhandeid allkirju kogununa teavad, kui lihtne on meelitada neid andma tühja pagasi pealt. ELi liikmestaatus ja abirahad tuleb aga kui pelgalt teise poole kohustus lihtsalt sisse kasseerida.

Eesti põhiseadus loetleb mitu olulist valdkonda, kus referendum on keelatud, sh välislepingud. Põhjendatakse seda sellega, et meie rahva tarkus pole kõiges nii piiritu ning riskantne on otsustada agitatsiooni pinnalt teadmisi nõudvaid suuri asju.

Valijale avaldavad muljet professor Reiljani hoiatused, et euro toob hinnatõusu, teeb välisinvestoreile kasumi väljaveo Eestist lihtsaks ja süvendab kaubandusdefitsiiti. Sealhulgas hinnatõusu osa usub iga valija ka täpselt mõistvat. Vaid õpetatud vähemus märkab probleemi, et loenguis peab professor vaidlema iseendale vastu. Kasumi väljavedu ei saa enam suurt lihtsamaks muutuda. Eesti on järginud põhimõtet, et ei käitu lõksuna, kuhu raha saab tuua, mitte aga siit viia, sest tark õpiks siis raha siia mitte tooma. Tulemusena on toodud palju ja teenitust reinvesteeritud kaks kolmandikku.

Nähtavasti on professor siin silmas pidanud vähenevaid tehingukulusid, ent siis tuleb lisada, et ka investeeringute sissevedu lihtsustub samadel põhjustel. See tähendab aga töökohti ja keskmisest kõrgemaid palku.

Raha maaletooja on siiski usaldusväärsus, see aga kasvab eurost. Ka raha väljavoolu ei määra käibiv rahasedel, vaid kohaliku majanduse väljavaated. Sedelivahetus hoopis soosib reinvesteerimist Eestis.

Kaubandusdefitsiidi kasvu korral on mündi teine, põhjuse pool väliskaubanduse elavnemine, millel on positiivne korrelatsioon heaoluga. Miski ei viita, et kapitalikonto tasakaalustav mõju ja raha hulk summa summarum väheneksid, vastupidi. Eurotoetused on üks tegur, mis kaubandusdefitsiiti genereerib, kuid teistpidi figureerib ülekandekontol defitsiidi kattena. Pole miskipärast kuulda suurt nurinat, et põllumajandustoetused vaesust suurendaksid. Või välisinvesteeringud, millel on samad mõjud.

Hinnatõus eurost on uuringute järgi 0,2% ja ühekordne. Konkurentsi tihenemine, arvepidamis- ja vahetuskulude vähenemine mõjuvad aga pikaajaliselt teistpidi. Hindu ohjab teadupärast nõudlus. Prognoosid kinnitavad, et sissetulekud kasvavad hindadest kiiremini. ELi reeglid ja maksud on kindlalt suurem surve hinnatõusule, kuid mõistetavalt ei klapi see teema eurosaadikukandidaadi huviga.

Oluline on, et Eesti käituks arusaadavalt ja järjekindlalt, et mingi valimiskampaania ei sünnitaks irratsionaalseid kannapöördeid. Faktiliselt eurotsooniga seotud Eestit pole mõtet võrrelda iseseisva rahapoliitikaga Suurbritannia, Taani või Rootsiga, kus majanduse olukord ja usaldusväärsus võimaldavad pidada erinevat valuutat rahaliidu pahatihti lodeva eelarvedistsipliiniga, stagneerunud liikmeist.

Krooni teema on tõusnud ebaloomulikust suunast ning Rahvaliidu võitlus näib kafkalik. Mõne aasta eest pidime tõrjuma populaarset ideed võtta euro kasutusele ühepoolselt. See öeldi olevat positiivne signaal välisilmale ja investoreile, stabiilsuse allikas, laskvat läbi paista me hinnaeelist ja andvat kokkuhoidu. Nüüd on Rahvaliit leidnud mudeli, mis koondab valikute halvimad küljed. Kuna euro pole meile imperialistlik ike, vaid kvaliteedimärk, teataksime tast loobumisega, et me ei suuda täita ta tingimusi ega pidada sõna.

Läbi aastate on Rahvaliit rünnanud Eesti rahapoliitikat ja pangandust. Nende valijais on hoitud usku, et kroon sõi kolhoosiaegsed säästud ning hävitas maaelu, et kõik rahahoidlatega seotu on ebaaus vastandina viljahoidlate õilistavale loomusele. Nüüd äkki on kroon neilegi rahvuslik sümbol ning nad kaitsevad kommertspankade valuutatehingute tulusid.

Praegu küllap kõige paremini makstud europalgaline Reiljan teab, mida räägib, kui ütleb euro olevat ametnike, poliitikute ja rikaste huvi. Ent et euro tulek tavakodanike huvidega kooskõlas poleks, selle kohta pole Rahvaliidul seni pakkuda ühtki vettpidavat argumenti peale nostalgia Eesti oma raha pärast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:19
Otsi:

Ava täpsem otsing