Eesti energeetika konkureerival elektriturul

Heido Vitsur 31. märts 2004, 00:00

Konkurents elektriturul algab võidujooksust turu määravale osale ? suurtarbijatele: see, kes saab endale suurtarbijad, kontrollib peagi kogu mängu, ja see, kes kaotab suurtarbijad, on üsna pea mängust väljas, sest ilma suurklientideta ei ole võimalik tagada uuteks investeeringuteks vajalikku rahavoogu.

Selles võidujooksus ei alanda elektrihinda mitte niivõrd suurenenud efektiivsus, vaid võime kanda pikaajalist kahju. Seetõttu on tihti üsna pea selgunud, et nii mõneski kohas on hinnad ülemääraselt alanenud ja vanad tegijad pole energeetikasse piisavalt investeerinud, uued aga pole madalate hindade tõttu turule tulla saanud. Nagu näitas eelmine aasta, on sellises olukorras suurimaks kaotajaks energiasüsteemide töökindlus, aga mitte seal tegutsevad kompaniid.

Teiseks turu avanemisega kaasnenud arenguks on olnud energiasektori konsolideerumine: energiagigantide osa suureneb ja sama kiirelt väheneb iseseisvate kompaniide arv. Näiteks kaheksa aastat tagasi kontrollisid kuus energiagiganti kolmandikku Euroopa energiaturust, kaks aastat tagasi oli nende osa juba üle poole. See tä-hendab, et kuigi energiaturu avamine Euroopa ulatuses toob kaasa konkurentsi, hakkavad väiksemaid piirkondi, riike või nende gruppe ikkagi kontrollima seal valitseva seisundi saavutanud kompaniid.

Väikseim Euroopa suurtest on meie naaber Vattenfall, Eesti Energiast ainult 30 korda vägevam. Tõeliselt suure E.ONi müügimaht ületab Eesti tarbimist 130 korda. Täna kontrollib või omab E.ON osalust energiaettevõtteis Lääne-Euroopast Vene Gazpromi ja Venemaa ühtse energiasüsteemini, ta on kohal Balti riikides ja Soomes. Samuti tuleb arvestada Soome ja eriti Leeduga, sest kuni Ignalina sulgemiseni võib Leedu müüa Euroopa Liidu maade odavaimat elektrit. Kuid enne kui seda elektrit rõõmuga oma turule lasta, peab teadma, mis saab pärast jaama sulgemist.

Kahjuks ei ole Ignalina meie piirkonna elektrituru ainuke probleem: enamik võimsustest on amortiseerunud, mis tähendab, et pidu siin kaua kesta ei saa. Aga kuivõrd elektri transport on kütuste transpordist kallim, peame üsna lähedas tulevikus arvestama hoopis teise turusituatsiooniga kui täna.

Turu võimalikult kiire avamine ei tähenda lõppkokkuvõttes midagi muud kui seda, et Eesti peab astuma üleeuroopalisse konkurentsi kahe blokiga Narva jaamades, mis tagavad Eestile umbes viiendiku vajalikust tippvõimsusest ja reservidest. See aga tähendab, et Eesti Energia on konkurentsist väljas, sest nii väikesel tootjal pole võimalik võistelda suurtega suurklientide pärast ega teenida raha arendustegevuseks.

Lihtsamalt öeldes ei tähenda turu avamisega kiirustamine midagi muud, kui seda, et keegi on hakanud väitma, et Eesti võib näiteks minna purjeregatile ja seal teistega võrdvõimeliselt võistelda ka siis, kui meil on jahist maha pandud üksnes kiil. Pole raske ennustada, millega selline võistlus lõpeb: põlevkivienergeetika vastased saavad oma tahtmise, Ida-Virumaal kaotavad tuhanded perekonnad ainsa sissetuleku, Eesti maksebilanss halveneb mõne miljardi krooni võrra, elekter on mõnda aega natuke odavam, kuid hiljem kindlasti kallim.

Kombijaamade ehitamist Tartusse või mistahes teise kohta, tulgu nad siis turba, puidu või gaasi baasil, ei saa üldse si-duda turu avamisega. Esiteks on piisavalt suuri kombijaamu võimalik ehitada vähestesse kohtadesse ja väljaspool Tallin-na ei saa need olla kuigi suured. Tartusse planeeritava kombijaama elektriline võimsus pole palju suurem kui protsent Eestile vajalikust genereerimisvõimsusest. Seetõttu ei saa need jaamad, rääkimata siis tuulikutest või muust sellisest, juba põhimõtteliseltki avatud turgu mõjutada. Teiseks tuleks ka suletud elektrituru korral kõik vähegi suuremad keskküttekatlamajad kombijaamadeks ümber ehitada, sest teisiti toimida oleks lihtsalt rumal.

Mis puutub Eesti Energia jagamisse, siis energia genereerimise, ülekande, jaotusvõrgu ja müügi eraldamine iseseisvateks ettevõteteks on niikuinii turu avamise eeltingimuseks. Mis edasi saab, on juba omaette küsimus. See sõltub sellest, kas me arvame, et Eesti energiakompaniidel on siis rohkem ?ansse vastu pidada, kui nad on konkurentidest saja korra asemel tuhat korda väiksemad ja lagunenud, või siis, kui nad on renoveeritud ja neil on selline võimsus, et nende pakkumisel võib Läänemere piirkonna elektriturul olla mingisugunegi kaal. Mina ise arvan millegipärast, et võita saavad üksnes vägevad. Lõpuks sõltub see otsus ka sellest, millist tähtsust omistame oma energiaalasele sõltumatusele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:19
Otsi:

Ava täpsem otsing