Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pangad nöörivad klienti
Lugesin Äripäevast (
?Investeerimispankurid ei oska müüa?, 26.03.), et pangad ei oska müüa aktsiaportfelle. Arvan, et asi pole ainult oskamatuses. Analüüsige pankade käitumist selles küsimuses sisuliselt ja võibolla nõustute minuga!
Paar aastat tagasi otsustasin osta Hansapangast Põhjamaade kasvufondi aktsiaid väikese summa eest kuus ja nii 15 aasta jooksul. Kasumlikkus pidi olema kuni 15% aastas. Huvi pärast jälgisin, kuidas liiguvad aktsiate hinnad samal ajal ja ma märkasin toredat asja. Lihtne ja labane skeem:
- mina kui panga klient kohustusin lepingu järgi ostma iga kuu 1. kuni 10. kuupäeval. Üheksa kuu jooksul, mil jälgisin hindu, oli see kogemata alati aktsiate kõige kallima hinna aeg;
- pank ise ostis alati siis, kui aktsiad olid kõige odavamad;
- aktsiaid saab börsilt osta vaid panga vahendusel ja ma märkasin, et see kasum, mida pank minu rahaga teenib lepingu jooksul, oli minu jaoks liiga palju ehk siis umbes kümme korda suurem sellest rahast, mida mina teeniksin.
Kui selle kasumi jagamine oleks kliendisõbralikum olnud, poleks ma lepingut katkestanud. Ma olen õppinud, et pank on omakasupüüdlik umbes kümnekordsel määral sellest, mida raha tegelik omanik teenib. See teadmine tuli kolmveerand aasta igapäevase jälgimise tulemusel. Vaadakem näiteks Nordea naeratust. Tervelt 2,5% kasumit deposiidilt aastas. Aga kui klient ei maksa oma pangaautomaadi kaardi teenustasu õigeaegselt, siis on 25% viivist päevas. Nii et minu soovitus inimestele on: mõelge oma peaga!
Autor: Katrin Linde