Tööstuspargid soovivad pakkuda investorile teaduse ja tehnika kooslust

Tehnoparkide rajamise vallas valitseb ka arvamus, et poolteisemiljonilise rahvaarvuga riik on liiga nõrk vägeva industriaalkompleksi arendamiseks. Või et normaalselt toimiv tööstus- ehk tehnoloogiapark on vaid asjaarmastajate retooriline unistus.

Olemasolevate võimaluste ekspluateerimisest üksi siiski ei piisa. Olgu esitatud Tartu näide, kus tõenäoliselt ei olnud eesmärgipüstituseks tööstuspargi rajamine nimetuse pärast.

Tartu abilinnapea Sven Illingu sõnul oli tööstuspargi rajamise kandvaks ideeks Tartu ettevõtjatele laienemisvõimaluste loomine, teiseks välisinvestorite Tartusse meelitamine. Kokkuvõtlikult on see viis linna võimaluste edendamiseks.

?Minu jutul on käinud Rootsi, Prantsuse, Saksa, Suurbritannia jt riikide investorid või saatkondade majandusnõunikud. Näiteks on rootslastega jutuks olnud, et üks sealne ettevõte soovib kolida Tartusse 300 töökohaga tehast,? lausus Sven Illing. Abilinnapea jutust selgus, et asjast rääkides pöördub jutt ikka sellele, et kui ruttu on võimalik leida tootmiseks sobiv maa, kui kiiresti valmiks planeering ja millise ajakuluga saaks tootmishoone püsti panna.

Paraku tuleb tunnistada, et ehitus- ja kasutuslubade ning eeskätt muidugi planeeringute menetlemine võtab paratamatult aega ? koha otsimine ja müüjaga tingimine (ehk tehing kinnistuga) vähemalt kaks kuud, detailplaneering kõige vähem neli kuni kuus kuud, ehitamine neli kuud. Kokku jämedalt võetuna aasta. Aga investoril on tehase püstitamiseks aega täpselt pool aastat. Mida teha? ?Siin saabki lahenduseks välja pakkuda tööstuspargi võimaluse. Ettevõtjal pole vaja maad otsida, planeering on olemas, tehnovõrgud välja ehitatud ja tehas suudetakse püstitada nelja kuuga,? tõdes Illing.

Esialgu eksisteerib Tartu tööstuspark vaid idee tasandil. ?Oleme projekti tasuvuse uuringute korraldamise järgus. Korraldame hanget uuringutele, mille teostamiseks saime suurema osa finantsvahenditest Euroopa Liidu PPF programmist,? ütles abilinnapea.

Uuringud peavad andma aluse tööstuspargi loomise põhjendatusele. Teostatavusuuring identifitseerib väliskapitali sissevoolu tingimused ja sisemaiste klientide ringi. Selge on, et alles kõiki asjaolusid arvesse võttes saab paika panna tööstuspargi kitsama sektoriaalse suunitluse. Ehk siis selle, millised ettevõtted (raske- või kergetööstus) planeeritavale alale tulevikus võiksid tulla.

Infrastruktuuri ettevalmistamiseks on linnal kavas esitada finantseerimistaotlus Euroopa Liidu struktuurifondidele, kuid tööstuspargi väljaarendamisel tuleb arvestada vähemalt 20 protsendi suuruse omafinantseeringuga, mis arvutatakse projekti kogumaksumusest.

Illingu sõnul leidub Tartus tööstuspargi rajamiseks kolm potentsiaalset piirkonda: Ravila, Ropka ja Raadi. Raadil asuv ala on ASi Raadi Lennujaam kasutuses, kuid sealse piirkonna väljaarendamisel tuleb lisaks koostööd teha ka Tartu vallaga, kelle hallata on enamik piirkonna maast.

Kevadel 2003 sai selgeks, et kõige kiirem maa taotlemise võimalus oleks Ropka piirkonnas. Selle ala eelised teiste ees on tehnovõrkude suhteline lähedus, piirkonna planeering haakub tööstuspargi ideega ning linna transpordivõrgule on hea ligipääs. Eeldatavasti sobib Ropka piirkond hoolimata keerukatest ehitusgeoloogilistest tingimustest tööstuspargi asukohaks kõige paremini.

Kuna nii Ropkas kui ka Ravilas on vaba reformimata riigimaad umbes 20?30 hektarit, tuleks kasutusele võtta mõlemad piirkonnad. Üks Tartu ettevõte oli juba avaldanud soovi osta tööstuspargis 6 hektarit maad. Esmalt teostati uuringud ning 2003. aasta juunis esitati PPF vooru Tartu tööstuspargi projekt, mis ühena vähestest leidis rahastamist.

?Tartu tööstuspargi operaatoriks võiks olla Tartu teaduspark. Operaatoril oleks välisinvestoritele tööstuspargi müümise õigus, teaduspargist välja kasvanud tootmisettevõtted saaksid siirduda tööstuspargi territooriumile jne,? ütles Illing.

Seda, milliseid tegevusalasid võiksid Tartu tööstuspargis asuvad ettevõtted arendada, abilinnapea kommenteerida ei osanud. Lõuna-Eesti ettevõtluse kohta tehtud uuringud näitavad, et konkurents tugevneks puidutööstuse arendamisega, seega näeb ta ühe võimalusena tipptasemel puidutöötlemist tööstusparkides.

Teine avar tegevusvaldkond on elektroonikatööstus. Tartu vastu on huvi tundnud mitmed välisinvestorid.

Kolmas ettevõtlusharu on ravimitööstus. Tulevikus võib Tartus tekkida väga tugeva biotehnoloogia kallakuga sünergia.

Tartus väärtustavad investorid haritud tööjõudu, head sotsiaalset infrastruktuuri, tähtsusetul kohal ei ole ka suhteliselt madalad rendihinnad, kas või pealinna ümbrusega võrreldes. Näiteks Rootsi investorid on öelnud, et eelistavad Tartut Tallinnale, sest Tartus on elukvaliteet kõrgem ? väikeses rohelises ja nooruslikus ülikoolilinnas pole liiklusummikuid ning seal on madalam kuritegevuse tase.

?Võimalik, et tulevikus kujuneb Tartu tugevuseks IT- ja biotehnoloogiasektor,? esitas Illing tulevikuvisiooni.

Tööstusparkide idee ei ole väga vana. Eesti ei ole selle mõtte kodumaa, kuid veidi ajas tagasi vaadates võib näha, et juba 1980. aastate lõpus hakkas siinpool Peipsit idanema moodne mõte uut tüüpi industriaalasumist, kus eelnevalt luuakse tootmistegevuseks vajalikud tingimused, seejärel üritatakse leida sinna tegutsema ettevõtteid.

Tingimuste all peetakse silmas täpselt planeeritud maa-ala, kus on säilitatud inimsõbralik keskkond (looduslikud pargid jms), loodud keskkonnasäästlikuks tootmiseks vajalik infrastruktuur, toimub ühtne ning koordineeritud pargi juhtimine, pakutakse äri- ja muid teenuseid.

Niisuguse mudeli väljaarendamine on küll kallis ettevõtmine, mis ei anna kiiret kasumiefekti, kuid võimaldab kohalikul omavalitsusel ligi meelitada investeeringuid, suunata hallatava territooriumi arengut vastavalt oma nägemustele ning majanduslikule potentsiaalile, tähtsusetu pole tööhõive.

Ühtlasi annab tööstuspark võimaluse kohaliku keskkonna olukorda kontrollida ning positiivse arengu puhul on eeldused majanduslike tulude laekumisele.

Milleks peaks tööstusparkide, -külade jt modernsete industriaalasumite temaatika olema nõnda aktuaalne? Levinud rahvusvahelise standardi kohaselt on majanduslik ning sotsiaalne areng, selle tulemina kehtiv olukord, ise asjad paika pannud.

Teame suurepäraselt eelnenud ?ühiskondlik-poliitilise formatsiooni? ajal teostatud röövmajandamisest tulenenud kahjusid elukeskkonnale, siit arusaam, et tulevikule mõeldes sedamoodi jätkata ei tohi. Teame sedagi, et mingeid meeletuid ressursside reservuaare meil pole, sestap peavad üldise heaolu tagama teised võimalused. Võimalus võikski olla modernsete tehnoloogia- ja tööstusasumite rajamises.

Autor: Tõnis Möldre