NATO vihmavari kohustab

Põhja-Atlandi lepingule (koosneb 14 artiklist) kirjutasid 4. aprillil 1949 Washingtonis alla 12 riigi välisministrid. Hiljem on toimunud mitu laienemist. Neist suurim toimub käesoleval nädalal ja viib 26-le maade arvu, kes ühinenud NATO kaitsva vihmavarju alla. Lepinguosaliste hulka kuulub nüüd ka Eesti.

Nimetatud lepingu artikkel 5 algab pika ja keeruliselt sõnastatud lausega, mis edastab sellegipoolest täiesti selget ning üheselt mõistetavat kinnitust. Relvastatud rünnakut ühe või mitme liikmesriigi vastu käsitavad allakirjutanud kallaletungina kõikidele. Iga liitunu kohustus on abistada rünnatut või rünnatuid, vajaduse korral relvajõude kasutades, et taastada ning säilitada Põhja-Atlandi toimealal julgeolek. Niisiis ? kui keegi peaks Eestile kallale tungima, tulevad Jimmy ja Bill Atlantast, Jacques ja Jean Lille?ist, Jan ja Wroslaw Krakovist ja aitavad oma soomukite ning helikopteritega puhastada Eesti territooriumi kutsumata külalistest.

Nõnda seisab paberil. Aga tegelikkuses? Kui meil häda käes, kõhkleb eestlane, kas need Jimmyd, Jacques?id ja Janid ikka tulevad? Hirmul reedetuks osutuda on sügavad juured. Sestap käsitagem ühinemist NATOga (ka Euroopa Liiduga) laiemalt. Eesti pääseb kollektiivse kaitsevarju alla, ent samas toimub veel midagi. Nimelt astub Eesti varasemaga võrreldes täiesti uutesse poliitilistesse ja juriidilistesse suhetesse. See tõsiasi nõuab muutust meil laialt levinud arusaamades ning hoiakutes. Niisiis teadmiseks, kes kahtlevad või ei tea. Esiteks: nende riikide vahel, kellega tänavu liitume, sõlmitakse kokkulepped vastastikuseks täitmiseks. Ja teiseks: lepingulisse vahekorda nimetatud kahe organisatsiooniga astudes võtavad Eesti riik ja ühiskond enda kanda kohustusi ja vastutusi, mida meil kunagi varem pole olnud. NATO ja ELi liikmesmaa kodanikena ei saa eestlased maailmas toimuvat jälgida enam kõrvalseisja ükskõiksusega. See aeg, kus meie mure lõppes kupitsa taga, on jäädavalt möödas.

Jah, nad tulevad, üht- või teistviisi kõik meie liitlased, kui olukord siinkandis peaks täiesti käest ära minema. Tõenäosus, et Eesti või kolm Baltimaad vajaksid sõjalise rünnaku tagasitõrjumiseks liitlaste abi, kahanes sel kevadel nulli lähedale. Põhja-Atlandi lepingu suurim väärtus meie jaoks on viiendast artiklist johtuv tõsiasi, et riigile, kes kuulub NATOsse, ei tungita kallale. Seni, kuni püsib see maailmakorrastus, mille üheks alustalaks ja tagatiseks on nimetatud kaitseühendus, ei leidu lähedal ega kaugel riiki või riikide gruppi, kes üritaksid sõjalise jõu abil anastada mõnda suuremat või väiksemat tükki tollest transatlantilisest suurpiirkonnast, mida turvab NATO.

Seda kinnitanud, peame tunnistama muudki. Maailm muutub ja muutuma peab ka NATO. Nii kaugele kui silm tulevikku ulatub, ei paista sealt ühtegi suursõda, mis haaraks ? nagu XX sajandil ? kõik viis maailmajagu ja viiks enneaegselt hauda kümneid miljoneid noori ja vanu. Teisalt ei kao väikesõjad ja kohalikud relvakonfliktid ei täna ega homme. Järjest määravamaks saavad NATO reageeringud neile. Kas sekkuda, ja kui sekkuda, siis mil viisil? Kas üritada tulekahjusid laias maailmas ennetada? Kui tuli räästas, kas piisab põleva maja ümberpiiramisest, et kulutuli naaberriikidesse ei leviks, või peaks NATO saatma relvajõud pritsimeestena kustutustööle? Ja mida teha pärast edukat tõrjeoperatsiooni? Kas jääda söestunud rontide vahele valvama, et tuli uuesti ei sütiks, või peaks kaitseühendus oma tegevust laiendama? Näiteks sõjaliste rahustusmissioonide kõrval aitama konflikti põhjustest lahti saada ja käärivat ühiskonda vaigistada? Samas on igaühele arusaadav, et NATO ei jõua ega peagi jõudma kõikjale. Too paratamatus tähendab valikuid ning eelistusi. Ja vahest veel olulisem: kas, kus ning kuidas peaks NATO oma relvavõimsusi kasutama võitluses riikidest lahutatud terrorismiga?

Need küsimused ja hulk teisigi ootavad lähiajal vastust Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmeilt. Niisiis ka Eestilt, meie poliitikuilt ja loomulikult ka meie üldsuselt. Kuidas edasi? Eesti julgeolekuprobleemide lahenemine parimal võimalikul viisil tõstis eestlased maailma käekäigu kaasvastutajaks. Uhkelt ja ülevalt see kõlab, ent tahes-tahtmata tuleb esitada lisaküsimus. Kuidas tuleb eestlane toime võimaluste ning kohustustega, mis erinevad põhimõtteliselt talle varem tuntutest ja teatutest?

Autor: Enn Soosaar