Ristiisadeta põletava päikese paradiis Sitsiilia

Meeldejääv oli kõik: tohutul hulgal Sitsiilia barokki linnades ning laiad viinamarja- ja tsitruseaiad maakohtades, kirev loodus ja võimsad vaated mägedest, lõputuna tunduv päikesepaiste ning puhas sinine, peaaegu et vannisoe meri. Või ehk muutis selle saare nii meeldejäävaks hoopis tema rahvas?

Hoolimata sellest, et administratiivselt on Sitsiilia osake Itaaliast, ei pea sealsed inimesed end itaallasteks. Nad on sitsiillased ? seda antakse kõigile võõrsilt tulnutele kohe mõista. Nende toit on Sitsiilia oma, nende veinid on Sitsiilia omad ja otse loomulikult räägivad nad kõik mitte itaalia, vaid sitsiilia keelt. Ehk siis meie arusaamade järgi ? murravad itaalia keelt Sitsiilia moodi.

Ka taust on sel rahval kirev. Ajaloo jooksul on Sitsiilia kuulunud Kreekale, Roomale, Bütsantsile, saart on valitsenud araablased, normannid, hispaanlased.

Räägitakse, et isegi viikingid käinud siinmail vallutamas. Kas nüüd just seetõttu, kuid Sitsiilias kohtab tõepoolest sageli siniseid silmi ja lõunamaalaste kohta harjumatult heledaid päid.

Kuigi Sitsiilia on kõige tihedama asustusega piirkond kogu Itaalias, tundub saare keskosa vahel lausa inimtühi olevat. Seevastu on linnad küllaltki rahvarohked. Pealinnas Palermos on näiteks rohkem elanikke kui Tallinnas ? ligi 700 000.

Ka vaatamisväärsusi on linnas tohutult: mo?eest katedraaliks ümber ehitatud toomkirik Duomo, hispaanlaste triumfikaar Porta Nuova, romantilised benediktiinikloostri San Giovanni degli Eremiti varemed, araabia stiilis La Martorana kirik.

Kirikuid ja kabeleid on selles linnas küll kümneid, kui mitte sadu.

Piazza Pretorial asub alasti inimkujude rohke purskkaev, mida ?okeeritud nunnad olevat kunagi sedavõrd häbenenud, et käisid kujudelt salaja ninasid ära lõikamas. Keset Palermo vanalinna, kuulsal Quattro Canti väljakul aga saavad kokku nelja linnaosa peatänavad. Paik on olnud sajandeid Sitsiilia pealinna elu keskpunktiks ning ilmselt näinud nii mõndagi, sest rahvasuu kutsub seda ?linnateatriks?.

Palermo kuulsamaid ehitisi on aga kindlasti kuningapalee Palazzo Reale, mis oli algselt roomlaste kindlus, siis araablaste palee, seejärel ehitasid hoone ümber hispaanlased ja kõige lõpuks normannid. Õige pildi kohalikust igapäevaelust saab aga rahvarohkel Vucciria turul.

Umbes 8 km kaugusel Palermost asub Monreale väikelinn. Juba teekond sinna on kaunis ja põnev. Üles mäkke sõites on tunda, kuidas päevane kuumus järele annab ja männimetsa värske õhk tõeliselt kosutab. Lisaks avanevad ülevalt ümbruskonnale sellised vaated, et hing jääb kinni.

Linna kuulsaim vaatamisväärsus on 12. sajandil normannide poolt ehitatud katedraal, mis on itaalia, prantsuse, kreeka, aafrika ja paljude aasia meistrite ühine kätetöö. Tegemist ei ole lihtsalt ?jälle ühe? katedraaliga, vaid meistriteosega, mida kaunistab lugematu hulk marmorsambaid ja -skulptuure ning mosaiike; kus on uhke altar ja sarkofaagid ning on kasutatud palju kulda, pronksi jt väärismaterjale ning isegi laavakivi.

Sitsiilia Aafrika-poolne rannik on täis müstikat. Praegu vaikne Selinunte oli kunagi Suur-Kreeka kõige läänepoolsem koloonia.

Tänapäeval on Selinunte arheoloogiline park nagu koopia Kreeka kuulsaimatest ehitistest. Selinunte asub rahulikus paigas mererannas ja on muust maailmast mõnevõrra eraldatud.

Vulkaan Etna on Euroopa suurim elujõuline tulemägi ja ei lase enda olemasolu Sitsiilias kunagi päriselt unustada. Isegi rahulikul perioodil puistab ta aeg-ajalt oma naaberlinnadele tumedat tuhka, justkui manitsedes ja meelde tuletades, kes seal tegelikult hoopis vägevam on.

Mäenõlvad on tänu kustunud laavale väga viljakad ja seal kasvavad peaaegu kõik vahemerelised lilled ja taimed. Lisaks muidugi tohutult apelsine, mandariine, sidruneid, oliive, viinamarju, pähkleid.

Kindlasti on maapinna viljakus ka põhjuseks, miks sitsiillased ise seda tulemäge nii hirmsasti ei kardagi, pigem on nad õppinud pidevalt valvel olema, et tulemäe ärkamine neile liigseid ootamatusi ja ebameeldivusi ei tekitaks.

Hoolimata saare soojast kliimast on vulkaanilise mäe tipp lumine ja kohalike sõnul on seal tavaliselt detsembrist märtsini võimalik isegi mäesuuskadega suusatada.

Kui kusagil meenuvad lapsepõlv ja muinasjutud, siis on see Sitsiilia kunagine pealinn Taormina. See väikelinn asub Tauro mäe nõlval 200 m kõrgusel merepinnast ja on tänapäeval kuulus kuurort ning festivalide korraldamispaik.

Mõte sellest, et kogu reisi vältel peaks vaid pastat sööma ? tegemist ju siiski makaronisööjate maaga ?, reisile minnes minus küll erilist vaimustust ei tekitanud. Õnneks osutusid minu kahtlused siiski vaid eelarvamuseks.

Avastasin, et Sitsiilia köök on üsnagi rahvusvaheline ehk kõik selle maa vallutajad on ka oma köögikunsti traditsioonid saarele maha jätnud. Araablaste mõjul süüakse näiteks bakla?aane, kabat?okke, riisi ja kuskussi ning kasutatakse vürtsikaid maitseaineid. Prantslaste ja hispaanlaste eeskujul pakutakse palju mõõkkala, kaheksajalgu, molluskeid ja muid mereande ning vahemerelisi tomatihautisi. Maitsvad olid veel grillitud sea- ja lambaliha ning kanatoidud.

Magustoitudest jäid enam meelde mandlikoogid ja magusad puuviljakujulised martsipanid, millel nimeks frutta martorana ja mis näevad välja nagu päris. Ja kes ütleks ära suurest juustuvalikust koos kohaliku veiniga.

Sitsiillased teavad tõesti, kuidas elu nautida. See rahvas teeb tööd, et elada, samal ajal kui meie siin põhjamaal kipume pahatihti elama selleks, et tööd teha.

Loomulikult on ka neil seal saarel omad mured ja probleemid, mida mujalt tulnu tavaliselt ei märka. Kuid jäägu meile see väikene lõbu. Niisiis võtsin ma aja maha ja nautisin reisibüroo Vojaa? Eestist korraldatud reisil oma kauaoodatud puhkust, põletavat päikest pilvitus taevas, häid veine ja suurepärast Sitsiilia kööki.

Aga ristiisad? Olin oma puhkusenädala esimese suure küsimuse täiesti unustanud. Koju jõudes vaatasin kultusfilmi veel kord.

Nüüd olin endaga täiesti rahul... ristiisasid saarel ei kohanud, aga puhkus oli ikkagi põnev.

Autor: Allan Valk