Odav võõrtööjõud - tänan, ei!

Piiride täielik avanemine ida suunas ? see on tulemus, kui riik leevendab nõudeid, mis täna reguleerivad välismaalaste töötamist Eestis.

Euroopa Liidu liikmena ootaks meid ees odava tööjõu massiline sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, aga miks mitte ka Hiinast või Lõuna-Ameerikast. Pandora laegas avaneb kohe, kui riik lubab kolmandate riikide kodanikel töötada üksnes viisa alusel ega nõua neilt enam tööluba. Väidetavalt aitab oskustööliste töötamine üksnes viisa alusel suurendada Eesti majanduse konkurentsivõimet.

Et vastata küsimusele, milline on meie tegelik konkurentsivõime täna, tuleb vaadata Eesti majandust iseloomustavaid näitajaid. 2002. aastal moodustas meil tootlikkus napi viiendiku EL keskmisest (21,8% Eurostati andmetel). Tööjõukuludes on Eesti mahajäämus veelgi suurem ? meil jääb minimaalne tunnipalk tänavu veel allapoole 1 euro taset (14.60 kr), samas kui nt Inglismaal ja Prantsusmaal on see kuus-seitse korda kõrgem.

Järelikult suudavad selle argumendi kasutajad näha meie konkurentsieelist vaid odavas tööjõus ning on ammu unustanud mõttegi Eesti Nokia leidmisest. Pole mingit kahtlust, et kogu sellel retoorikal on vaid üks eesmärk ? varjata lühiajalist kasu taotlevate ettevõtjate soovi hoida madalal meie palgataset. Ilmselt oleks võimalus jätkata veel mingigi aja jooksul majandustegevust harjumuspärasel viisil vägagi ahvatlev. Seetõttu ei suudeta või ei tahetagi loobuda ühepäevaperemehe mentaliteedist ning otsida arenguteid, mis tagaksid edu pikemas perspektiivis.

Panuse tegemine võõrtööjõu massilisele sissetoomisele on juba ette määratud läbikukkumisele, sest see ainult süvendab seniseid ning tekitab uusi sotsiaalseid probleeme. Esiteks, taas hakkab kasvama tööpuudus, mis viimastel aastatel veidi langes. Teiseks, kiireneb kohaliku oskustööjõu lahkumine EL riikidesse. Miks peakski väljaõppinud ja töökogemusega keevitaja nõustuma töötama alampalga eest?

Riigi tööturuameti loodud töövahenduskeskkonnas ( www.amet.ee ) võib igaüks ise veenduda, et sellised ?tööpakkumised? on üsna tavalised. Kokkuvõttes vähenevad riigi maksutulud ning paratamatult tekib täiendav surve Eesti eelarvele ? rohkem kulub vahendeid töötu abirahaks, ühiskond ei vabane kohustusest ravida haigeid ja maksta pensione.

Kolmandaks, pelgalt õhuvõngutamiseks jäävad kõik heietused kvaliteetsest ning tööturu vajadustest lähtuvast kutseharidusest, kuigi vähemalt sõnades rõhutavad selle vajalikkust nii tööandjad kui ka riik. On üsna loomulik, et noored ei soovi õppida oskustööliseks, kui needsamad kutsehariduse hädade üle kurtjad teevad kõik selleks, et mitte maksta väärilist palka keerulise ja lisaväärtust loova töö eest. Nõiaringist välja murdmiseks ei tekigi mingit võimalust.

Paratamatult lisandub küsimus riigi suutlikkusest teostada efektiivset kontrolli selle üle, kas tõesti on nende sadade ja tuhandete inimeste puhul, keda firmad ida poolt värbama hakkavad, tegemist oskustöölistega, keda Eestis tõepoolest napib. Kes ja kuidas hakkab hindama nende kutsetunnistuste vastamist rahvusvahelistele standarditele?

Välismaalaste seaduse muutmisega seonduv annab taas kord tunnistust sellest, et Eestis napib sotsiaalset vastutustunnet ning et nn reaalpoliitika meetmed ei pruugi ühtida ametlikult välja kuulutatud eesmärkidega. Soov ELiski rehepappi teha ilmnes esmalt tõsiasjas, et Euroopa Sotsiaalfondi rahale lootes vähendas Eesti tänavuses riigieelarves enda panust aktiivse tööhõivepoliitika rahastamisse.

Nüüd tahetakse teha teine samm, mis süvendab veelgi pingeid meie tööturul. Vaevalt nõustub EL tulevikus lahendama Eesti sotsiaalprobleeme, likvideerima vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, kui riigi poliitika tekitab uusi kitsaskohti.

Parem tulevik on Eestile tagatud vaid siis, kui riigi poliitika suurendab tööhõivet, pakub sobivat ja hästi tasustatud tööd kõigile soovijatele ning toetab kaasaegsel tehnoloogial põhinevat produktiivset tootmist.

Meie trumpideks peavad olema kvaliteet ja lisandväärtus, sest maailmas leidub alati kohti, kus tööjõukulud on madalamad kui Eestis. Esmapilgul odav võõrtööjõud toob aga kaasa vaid sotsiaalse dumpingu ja läheb kokkuvõttes kalliks maksma.

Autor: Harri Taliga