Eesti peab hakkama arvutiromudega tegelema

Arvuti sarnaneb tulevikus aina enam inimesele ? kui ta on mõtlemise lõpetanud, pannakse ta ilmselt suurde põletusahju ja tuhastatakse.

Teadlaste unistus on esitada väljakutse inimajule ja panna arvuti mõtlema, saades sel moel tehisintellekti. Samal ajal murtakse arenenud riikides pead, kuidas lahendada surevatest arvutitest tekkivate jäätmete probleem.

Eesti arvuti- ja elektroonikakaupade müüjad ja tootjad pannakse ELi astudes uude olukorda, mis nõuab suuremaid kulusid keskkonnakaitsele.

Euroopas hakatakse rakendama tootjavastutuse põhimõtet, mille alusel iga arvutikaupade tootja, maaletooja ja müüja peab tagama vanade masinate kokkukogumise ja keskkonnasõbraliku käitlemise. Võib arvata, et ka Maarjamaa suurettevõtete keldrid on täna täis sadu vanu monitore ja arvutikaste, mille hävitamiseks ei ole kuluefektiivset süsteemi. Odavam on hoida neid romusid keldris, sest ega täna ükski juhatus puhtama keskkonna eest palgalisa ei saa.

EL eurodirektiiv 2002/96/EC mõjutab oluliselt meie uut jäätmeseadust. 2005. aasta 13. augustist tuleb riigil tagada kodumajapidamises tekkinud elektroonikajäätmete tasuta kogumine viimaselt omanikult ning vanade seadmete tasuta tagasivõtmine uue soetamisel.

Teiste sõnadega, riik peab tagama toimiva süsteemi, kus osalevad tootjad, maaletoojad, jäätmete kogujad ja käitlejad. Direktiivides on paika pandud kogumiskohustus: 4 kg elektri- ja elektroonikajäätmeid kodumajapidamisest 31. detsembriks 2006. See on umbkaudu 4-5 tonni kogu Eestist.

Kogus sõltub elatustasemest, Rootsis ja Norras näiteks kogutakse 8-10 kg elaniku kohta. Kõik taaskasutatavad materjalid tuleb tulevikus ümber töödelda, kuna direktiivis on numbritega palju ette kirjutatud - tähtis on materjalide (metall, plast) taaskasutamine või rakendamine energia tootmise teenistusse.

Alates augustist 2005 peavad kõik Eesti turul müüdavad tooted olema varustatud erimärgistusega. Märk näitab, et toodet ei tohi minema visata, vaid sellele kehtib kokkukorjamise süsteem. Selleks ajaks peavad tootjad ja maaletoojad omalt poolt tagama turustatavate toodete käitlemise. Nende toodete käitlemise, mis on turule jõudnud enne direktiivi jõustumist, tasuvad turuosalised proportsionaalselt vastavalt nende turuosale jäätmete tekkimise momendil.

Sellise kogumis- ja ümberkäitlemissüsteemi käivitamine ja töös hoidmine on kulukas ning tõstab kindlasti Eestis müüdavate elektroonikatoodete hinda. Seejuures peavad seaduslikud firmad kogu peo kinni maksma, sest kõikvõimalikud soolapuhujad ja tühikargajad otsivad võimalusi süsteemi ignoreerimiseks.

Elektroonikaromu on suur keskkonnareostuse allikas. Elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete tekke kasv on umbes kolm korda suurem kui olmejäätmete tekke kasv.

Arvutikaubad sisaldavad keskkonnaohtlikke aineid ja võivad eelkäitlemata põhjustada keskkonnaprobleeme. Eesti elektroonikaromu kogumisest ja töötlemisest on huvitatud mitmed jäätmekäitluse ettevõtjad, kes selles head äri haistavad. Nüüd on vaja Eestis põhimõtted paika panna.

Keskkonnaministeerium juba koostab elektriromu kokkukogumise ja keskkonnasõbraliku käitlemise süsteemi põhimõtteid. Loodame, et riik tagab ka seaduse täitmise - siis saame süsteemi edukalt ja ettenähtud ajal käivitada.