Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Honda Civic võtab snitti Mercedes-Benzilt
Kui mõelda autole, mis oleks lihtne, praktiline ja töökindel ning mille hind oleks vastuvõetav ka tavaimesele, on Honda Civic ilmselt üks esimestest, mis pähe turgatab. Lisaks kõigele on tema juhtimine üks ütlemata meeldiv tegevus. Nii sujuvat sidurit ja suutlikkust sõita mistahes pööretel ei suuda ühegi teise sama mõõtu auto juures meenutada. Käigud vahetuvad täpselt ja sujuvalt ning siseviimistlus võib vabalt rinda pista ka märksa kallimate autodega. Ning kõik oleks suisa viimase peal kui poleks ühte ?aga? ? nimelt rooli ja pedaalide vaheline kaugus, mis on vastupidiselt üks väiksemaid omataoliste seas. Maakeeli tähendab see seda, et kui juhiiste nõnda paika sättida, et rool mõnusalt peos istuks, on jalad konksus, nagu kükitaks rooli taga, ja parem põlv nühib nii tihedalt vastu keskkonsooli, et suisa valus hakkab. Kui iste jalgade järgi paika seada, jääb rool juhist pea sama kaugele nagu vanal Vene ?igulil. Järelikult tuleb leida kompromiss ehk natuke ohverdada paremat põlve, natuke sättida seljatuge püstisemaks ja rooli keerata natuke sirgemate kätega, kui tavaliselt harjunud oled. Saab hakkama küll ja pikapeale võib isegi ära harjuda. Aga mõte, miks pagana pärast ei suuda Honda siiani oma väike-keskautole paigaldada rooli, mida saaks ka sisse ja välja liigutada, jääb kummitama.
Kokkuvõttes on aga Honda Civic siiski üks asisemaid sõiduriistu omas klassis ja kui arvestada siia juurde tema hiljutine uuenduskuur, siis üha asimeks muutub. Tema uuenenud välimus on silmaga nähtav ka neile, kes ise juhtumisi seda marki autot ei oma. Tulede kuju on üldjoontes küll endine, küll aga on muutunud nende ülesehitus. Kallimad mudelid on saanud küljepeeglite alla valgusdioodidest suunatuled, peamine erinevus on aga pamprites ja seda nii ees kui ka taga. Ja kui juba jutt tagaosale läks, siis muidugi tagatuled, mis on saanud valge põhja, nagu see parasjagu automaailmas pop on.
Sisemuses torkab esmalt silma enam kroomi, kuid kõrvaldamata on jäänud üks pisiasi: kellaaega saab vaadata vaid siis, kui raadio välja on lülitatud. Seevastu on üheks Civicu vaieldamatuks trumbiks teiste ees ruumikus tagaistmel. Sinna mahub vabalt istuma mistahes kasvu kodanik ja sile põrand lubab lahedalt jalgu mahutada ka keskel istujal. Lisaks on uuel mudelil vähendatud mürataset ning timmitud mootoreid, mis on niigi ühed võimsamad omas klassis.