Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rämpsaktsiate varjatud probleemid

Raivo Sormunen 19. aprill 2004, 00:00

Miks kaubeldakse aktsiatega, mille kohta praktiliselt mitte mingit infot ei ole ning mis maksavad vaid kümnendik USA senti? 99,9% on siin taga inimlik ahnus ja kiire rikastumisvõimalus. Väärtpaberi tõus 0,002 dollarini kasvataks ju su vara sada protsenti. Teadma peab vaid seda, et selliste aktsiate taga pole eriti tõsised ettevõtted ning ka suur osa aktsiaomanikke on samasugused kasiinomängijad kui sina.

Eelpool kirjeldatud aktsiaid nimetatakse rämpsaktsiateks (penny stocks) ja nende hind jääb tavaliselt mõne sendi ja dollari vahele. Mõningatel juhtudel veetakse rämpsaktsia piir ka 5 dollarini (65 kroonini).

Kuigi paljusid rämpsaktsiaid saab osta vaid börsiväliselt (OTC-turul), võib neid olla noteeritud ka suurtel börsidel, New Yorgis või Nasdaqil. Samas ei taga börsil noteerimine seda, et need aktsiaid vähem riskantsed oleks.

Rämpsaktsiate hulka võib oma hinna poolest liigitada ka tuntud tehnoloogiafirmasid nagu Lucent Technologies või Sun Microsystems. Kuid kuna nende turuväärtus ulatub alla 10 miljardi dollari, ei suuda neid spekulatiivne ostu- või müügijõud kuigi oluliselt paigalt nihutada.

Tõeliste rämpsfirmade turuväärtus jääb tavaliselt alla 100 mln dollari (1,3 mld krooni). Rämpsaktsiate üheks suurimaks probleemiks on nende vähene likviidusus. Võib olla päevi, kui nendega üldse ei kaubelda (kehvaks peetakse USAs aktsia likviidsust tegelikult isegi juba siis, kui aktsiaga tehakse alla paari tuhande tehingu päevas). Teisalt, kui nendega kaubeldaksegi palju, siis käive dollarites on ikkagi suhteliselt madal. Võtame näiteks viimase kolme kuu jooksul keskmiselt 60 mln aktsiaga päevas kaubeldud Cybertel Communicationi, mis maksab vaid 0,0016 dollarit ja mille päevakäive ei ületa 100tuhandet dollaritki.

Väärtpaberite madal likviidsus hoiab sellistest väärtpaberitest eemal suured fondid ja institutsionaalsed investorid ning suhteliselt väike investeering võib aktsiat mõjutada tugevalt nii üles kui ka alla.

Kuna investeerimisfondid tavaliselt rämpsaktsiaid ei oma, siis analüütikud neid ei analüüsi ja ajakirjandus sellistest ettevõtetest ei kirjuta. Kuna paljud rämpsfirmad ei pea oma finantstulemusi ka väärtpaberi- ja börsikomisjonile esitama, ongi aktsiaid ostnud investor infosulus.

Miks on rämpsaktsiaid odavad? Põhjusega. Investeerimissait Fool.com?ile teadaoleva analüüsi kohaselt lähevad 75% ettevõtetest, mille aktsiatega kaubeldakse alla 5 dollari, kümne aasta jooksul pankrotti.

Investeerimispank Merrill Lynch võttis aga ette 1900 alla kümne dollari makstavat aktsiat ja avastas, et pärast 1987. aastat on sellistest aktsiast jõudnud aastaga üle viieteistkümne dollari taseme vaid kõigest 3,4%. Ehk kiiresti neist firmadest suure tõenäosusega asja ei saa. Kuna rämpsaktsiaid jälgitakse vähe ja nendega kaubeldakse passiivselt, kasutatakse neid tihti petuskeemides. Kõige populaarsemaks skeemiks on pump & dump, mis tähendab lühidalt öeldes seda, et grupp tegelasi ostab suurte plokkide kaupa aktsiat turult kokku ning jagab seejärel investoritele läbi finantsportaalide või interneti rämpspostituste ettevõtte kohta ülioptimistliku informatsiooni. Näiteks kirjutatakse kokku ulmelugu ettevõtte tohutust potentsiaalist ja varjatud võimalustest. Peale investoritega manipuleerimist ja aktsia märkimisväärset tõusu müüb aga aktsiat kiitnud seltskond oma väärtpaberid maha ja jätab aktsia nelja tuule kätte kõikuma, õigemini langema. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et selline teguviis on karistatav.

Üheks kuulsamaks skeemi viljelejaks on 15aastane kooliõpilane Jonathan Lebed, kes 1999. aasta sügisel soetas endale portsu rämpsaktsiaid ning soovitas seda teistele erinevate nimede all ja sadades postitustes Yahoo! finantsportaalides osta.

Aktsia käive tõusis paari- ja kolmekümnekordseks ja poiss teenis igal päeval kümneid tuhandeid dollareid. Paraku sai USA väärtpaberijärelevalve SEC sellele jälile ning poisil tuli trahvi maksta.

Juba 1994. aastal lasi investeerimissait Motley Fool lahti legendi väljamõeldud firma Zeigletics kohta. Tegemist pidi olema odava aktsiaga, millega pidi õige pea hakatama kauplema Halifaxi börsil. Ehkki nii ettevõte, firma, toode kui ka börs olid välja mõeldud, käis finantsportaalides ettevõtte kohta elav arutelu ja otsiti võimalusi, kuidas küll seda aktsiat osta saab.

Siit nähtub, milline on inimeste ahnus. Aga kuna kiire raha jahtijaid ei jää tulevikus kindlasti vähemaks, siis väike järelemõtlemine enne taoliste tehingute tegemist kuluks aga igati marjaks ära.

Kui investor on hoolimata kõigest otsustanud rämpsaktsiatesse investeerida, siis soovitatakse seda teha väikestes kogustes, kuna risk kogu rahast ilma jääda on suur.

Kui teenitud on märkimisväärne summa, soovitakse kasum realiseerida.

Väga oluline on valida endale selline väärtpaberimaakler, kelle teenustasud on madalad. Rämpsaktsiatega spekuleerimisel tuleb arvestada, et teenustasud hakkavad mängima tehingukuludes suurt rolli.

Rämpsinvesteeringul peaks hoidma tihti silm peal, vähemalt kord päevas.

Rämpsaktsiat ei soovitata osta mõne tuttava või finantsportaalides keerlevate soovituste peale.

Ei maksa kiirustada ega joosta kiiresti tõusnud aktsiat ostma, vaid hoidma end pigem tagasi ja teha tehinguid läbimõeldult.

Osa raha tasub hoida kindlasti sularahas. Muidu võid hea võimalusi rahapuuduse tõttu lihtsalt maha magada.

Pane paika alumine piir, millega aktsiaid maha müüd.

Ostmisel ja müümisel määra kindlaks tehingu hind.

Ning kõige tähtsam. Pea meeles, et rämpsaktsiad on vaid riskialtidele ja kaotusi kergesti üle elavatele investoritele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing