Kuidas lugeda majandusstatistikat

Statistiliste andmetega on nii, et nendega võib tõestada mida tahes, kui neid kontekstist välja rebida. Alati tuleb meeles pidada ka seda, mida ühe või teise statistilise näitajaga mõõdetakse. Seda tarkust peavad valdama nii poliitikud kui ajakirjanikud.

Registreeritud töötute arv ei näita tegelikku tööpuudust, vaid ainult seda, kui palju töötuid on tarvilikuks pidanud, ja mis veel tähtsam, paljudel neist on nii tehniliselt kui seaduse järgi olnud üldse võimalik end töötuks registreerida. Sellele vaatamata oli märtsis tööturul registreeritud töötuid 800 võrra rohkem kui veebruaris. ILO kriteeriumi järgi on inimene aga töötu siis, kui ta end ise töötuks peab ja seejuures otsib aktiivselt tööd.

Paraku ei näita veel seegi, kui palju on riigis tegelikult töökohti, mis on minu arvates kõige tähtsam, sest ainult töökohtade arvu dünaamika näitab tegelikku olukorda tööturul. Ega asjata jälgi analüütikud ja börsid mujal maailmas kõige tähelepanelikumalt just töökohtade teket ja kadumist.

Loomulikult võib see, kes tõesti tahab, end lohutada sellega, et möödunud aasta lõpuks oli 13 000 töökohta enam kui aasta varem. Kui aga arvestada, et meil võiks ka praegu olla 643 000 töökohta, nagu oli 1998. a algul, või seda, et ka Vene kriisile järgnenud raskeimal ajal, kevadel 1999, oli meil 615 000 töökohta, ei saa praeguse olukorraga rahul olla.

Eestis on tööpuudus kõrgem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Majanduslikult aktiivne rahvastik moodustab tööealisest elanikkonnast 63%, mis on normaalseks peetavast 7% vähem, st meil jääb töökohtade vähesuse tõttu vähemalt kümnendik siseproduktist loomata. Ei tohi end lohutada sellega, et meie tööpuuduse number on muutunud väiksemaks, kuivõrd see on ka selle tulemus, et osa noorest ja haritud tööjõust on pidanud otsima tööd Läänest.

Ei maksa end petta, olukord tööturul on halvem kui 5-6 aastat tagasi ja võib veelgi halveneda, kui valitsuse senine minnalaskmispoliitika jätkub.