Mis tagab teadmispõhise majanduse?

ÄP 20. aprill 2004, 00:00

Ettevõtja kaaluks teadmispõhisesse tegevusse investeerimist vahest siis, kui see tooks sisse oluliselt rohkem kui olemasolevate lahenduste tarbimine ja kui tal oleks piisavalt raha, mida investeerida. Teadmispõhine on nimelt rahamahukas ja oluliselt lihtsam on äriplaani tasuvust pangale või iseendale tõestada, valides tegevusalaks maaletoomise, edasimüümise või siis äärmisel juhul remontimise. Suhtumist võiks kirjeldada nii: ?Teil on mure? Ostke meilt mingit kaupa, selle on valmistanud igati viks ja viisakas firma!?

Paraku puutun ma reaalses elus teadmispõhja ärakadumisega kokku juba paar minutit pärast ostu sooritamist ? kes aitaks, kui keskmisest koduarvutist ja kontoripaketist veidi keerulisem leiutis käima ei lähe või kõiki loogika- ja loodusseadusi otsustab eirata? Sattusin just eile ühe sellise portsu otsa, kus maailma parima arvuti küljes oli maailma parim monitor, arvuti peal jooksis maailma parim tarkvara ja ükski asjapulk ei suutnud mulle selgitada, miks pilt on veidi kollasevõitu ja miks mõned funktsioonid täpselt nii toimivad, nagu nad toimima ei peaks. Pole olnud aega sellega tegeleda, kurtsid maaletoojatest sõbrad. Aga samas nad seda viksi ja viisakat kaupa just nimelt sellepärast meile müüvadki, et see peaks toimima ja meie vajadusi rahuldama.

Mis võiks olla lahenduseks? Vahest aeg toob mingit lahendust, sest ühel hetkel viskab piisaval osal kaasmaalastest pidev tootemarketing üle. Nad saavad ühelt poolt aru, et müüa tuleks toimivaid lahendusi ja mitte järjekordse uue huvitava tootja kaupa. Teiselt poolt mõistavad nad, et sellise teadmise eest võiks ka veidi raha välja käia. Oleme siin aastat 15 hooga asju ostnud ja osalt ise põlve otsas kokku keevitanud, istuks vahepeal korraks maha ja mõtleks, kuidas neid õieti kasutama hakata.

Võin kihla vedada, et rahulikult mõeldes tuleksid pähe nii uued ja head rakendused kui ka vahepeal ununema hakanud ratsionaliseerimise ettepanekud. Ja sealt annaks tasapisi liikuda ise uute asjade väljamõtlemise poole. Nii et veel 15 aastat ja siis võiks trollibussiga Akadeemia teed mööda sõita ja seltsiks olevale BBC ajakirjanikule vastata: ?Ah et mis meil siis uut ja huvitavat tehakse? You know, astume maha ja suvalisse majja sisse, siin on meil nimelt ülikoolilinnak ja kõik nurgad nupumehi täis.? Noh, nagu praegu Helsingis näiteks. Mitte et esitleme huvilistele peotäit näidis-arendusfirmasid nagu omal ajal eesrindlikku sovhoosi.

Teadmistepõhine majandamine, kui selline sünnib, tekib ikkagi läbi inimeste ettevõtlikkuse, mingid muud vigurid siin ei aita. Siililegi on selge, et just keerulisematele erioskustele rajatud tegevus annab kõige paremaid võimalusi sooritada ettevõtluses epohhi loov läbilöök.

Teiseks vältimatuks eelduseks on tarkade ja innovaatiliste inimeste olemasolu. Vaadates tänaste noorte õppimishimu, oleksin selles osas optimistlik.

Kolmandaks tingimuseks asetaksin julguse erineda, sest selleks, et midagi saavutada, tuleb teha midagi teistmoodi. Tegijat ei tohi heidutada, et teda veidrikuks peetakse ja tema peale viltu vaadatakse.

Neljandaks tuleb ühiskonnal suhtuda innovaatilistesse projektidesse tunnustavalt ja heatahtlikult. Kindlasti on vaja rohkem tolerantsi, et alguse ebaõnnestumisi mitte kohe hukka mõista.

Viiendaks on oma roll ka riigil, kes saab soodustada õiguslikku keskkonda, anda garantiisid või olla kaasfinantseerija. Samas ei asenda riiklik hoolitsus inimeste ettevõtlikkust, pigem ta isegi pärsib seda. Riigi rolli ei saa aga kuidagi alahinnata haridussüsteemi hoidmisel ja arendamisel.

Usun, et praeguse soodsa majanduskliima taustal on Eestis kõik eeldused teadmistepõhise majanduse sünniks. Kui me seda ei peaks suutma, saame süüdistada vaid iseennast.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:39
Otsi:

Ava täpsem otsing