Tööjõu mõõdukas voolavus on kasulik

Kaarel Kilvits 20. aprill 2004, 00:00

Ettevõtjad on avaldanud rahulolematust tööjõu ? nende arvates liiga suure ? voolavuse üle. Paljud inimesed ? eriti noored - vahetavad paremate töö- ja palgatingimuste ning karjäärivõimaluste otsinguil tihti töökohti/ettevõtteid. On arusaadav, et ettevõtjaile ja tegevjuhtidele tööjõu suur voolavus ei meeldi, eriti juhul, kui nad on töötajatesse investeerinud, neid koolitanud. Ettevõtetel kaasnevad tööjõu voolavusega mitmesugused töötajaskonna muutumisega seonduvad kulud või isegi tööjõu puudus.

Eesti riigi ja ka Euroopa Liidu tasandilt vaadatuna on tööjõu voolavus normaalne nähtus. Töökoha vahetus on loogiline samm iga inimese elus. Vaid vähesed inimesed töötavad kogu elu ühes ettevõttes või ühe ameti peal. Suuremate ettevõtte tööjõu voolavus ei saa olla alla 5%. Inimesed surevad, jäävad haigeks, lähevad pensionile, jäävad lapsega koju, vahetavad elukohta, leiavad sobivama (kõrgema palgaga) töö, lähevad õppima.

On selge, et stabiilsetes, kõrgepalgalistes ettevõtetes on tööjõu voolavus väiksem - sealsed töötajad hoiavad oma töökohast kinni. Väikestes kahtlase perspektiiviga ja madalapalgalistes ettevõtetes on aga tööjõu voolavus kõrgem. Me elame turumajanduses ? töövõtjad konkureerivad töökohtadele ja ettevõtted konkureerivad töövõtjatele.

Keskmise tasemega töötleva tööstuse ettevõtetes võrdlemisi tavaline 15%-line tööjõu aastane voolavus on mõistlik. Seda enam, et nimetatud näitajat võivad paljudel juhtudel (kunstlikult) tõsta tähtajalised töölepingud või katseaja lõppedes katkestatud töösuhted.

Tööjõu mobiilsus on majanduse struktuurimuutusteks ja konkurentsivõime tõstmiseks hädavajalik. Just ses suunas maailm areneb. Üha enam rakendatakse tähtajalisi töölepinguid, osalise tööajaga töötamist. Aina rohkem inimesi töötab üheaegselt mitmes ettevõttes. EL jääb nimetatud arengutes konkurentidele ? eriti USA-le - alla. ELi mitterahuldava konkurentsivõime üheks põhjuseks peetakse tööjõu madalat mobiilsust ja paindumatust. USAs liiguvad inimesed osariikide vahel kohati tihedamini kui ELi liikmesriikides ettevõtete vahel.

Enamik majandusteadlasi on seisukohal, et majandusele tuleb tööjõu mõistlikul tasemel mobiilsus ainult kasuks. Tänu sellele liigub ettevõtete vahel oskusteave, töökultuur, turusidemed, toimub nn tehnosiire. Kuid töötajatele, kes mõistetavalt igatsevad kogu hingest stabiilsust ja sotsiaalset turvalisust, ei pruugi tähtajalised töölepingud meeldida. Kes meist ikka väga muutusi armastab?

Tööjõu voolavuse-mobiilsuse puhul tuleb kindlasti arvestada, et iga töötaja lahkumine tekitab tööturul ahelreaktsiooni. Parematele jahimaadele siirdunud töötaja vanale (vabanenud) töökohale võib pretendeerida inimene veel viletsamalt töökohalt (veel viletsamast ettevõttest). Ja tema vabanenud töökohale võib pretendeerida töötu. Kuigi ettevõtete omanikele ja tegevjuhtidele on asjade selline käik vastumeelt, võib niisugune ahelreaktsioon avaldada riigile-ühiskonnale positiivset mõju. Tallinna bussijuht läheb tööle Helsingisse, tema asemele tuleb Kohtla-Järve bussijuht. Ning Kohtla-Järve bussifirmal ei jää muud üle, kui otsida üles mõni B-kategooria autojuhilubadega töötu kaevur ja ta bussijuhiks koolitada.

Seoses Eesti peatse astumisega ELi ja inimeste senisest veelgi vabama liikumisega võib tööjõu voolavus ning kõiksuguste ahelreaktsioonide hulk suureneda. Ettevõtjad peavad arvestama, et inimeste hulk, kes on nõus pakutava palga eest töötama, väheneb. Üha raskem on leida vähenõudlikke, ametiühingutesse mittekuuluvaid, lojaalseid, töökohast kinnihoidvaid ja sotsiaalselt leplikke oskustöölisi, kes on nõus madala palga eest halbades töötingimustes rügama ja omanikele kasumit teenima.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:22
Otsi:

Ava täpsem otsing