Energiajulgeoleku valikud

Urmas Reinsalu 21. aprill 2004, 00:00

esti energeetika on füüsiliselt kinni Venemaa küljes ja pole suutnud seni piisava otsustavusega end lahti rebida. Ka energeetiline infrastruktuur on endiselt osa Venemaa infrastruktuurist ja meie elektrisüsteemid osa Loode-Venemaa elektrisüsteemist. Eesti gaasijuhtmed tulevad Venemaalt ja lõpevad siin. Kuni 70% Eesti tarbitavast bensiinist pärineb Ma?eikiu ümbertöötlemistehasest, mille toorme tarnija on Venemaa.

Sama olukord on Lätis ja Leedus. Nii, nagu ei ole Eestil veel elektrilist ühendust Soomega, pole Leedul ühendust Poolaga. Eestil pole ligipääsu Norra ja Põhjamere gaasivarudele ega ole seda meie lõunanaabritel. Baltimaade võimalused energeetikas on suuresti määratud infrastruktuuri ühendusest ainult idaga ja ühenduse puudumisest läänega.

Põhiküsimus on järelikult ? kuidas avardada Eesti valikuvõimalusi. Sama on küsimus ka Lätis ja Leedus. See ei ole lihtsalt ühesugune, vaid ka kolme riigi ühine küsimus. Balti riikide gaasitarbimine jääb alati sõltuvaks välistest ressurssidest. Kui me juba oleme sõltuvad, siis ei tohiks me sõltuda ainult Venemaa gaasitarnetest.

Mida teeme oma valikuvõimaluste avardamiseks? Lätil on pakkuda tohutud gaasihoidlad, mille kasutamisest on Leedu ja Eesti kõrval huvitatud ka Soome. Praegu kavandatakse uut gaasijuhet Venemaalt Euroopasse, mis peaks kulgema piki Soome lahte. Need on kaks tegurit, mis tuleb enda kasuks tööle panna. Soome saab kasutada Läti gaasihoidlaid ainult gaasijuhtme olemasolul. Eestile annaks gaasijuhe Soome ligipääsu põhjala gaasivarudele.

Kui Eesti suudab ühendada end läbi Soome lahe kulgeva, Venemaad ja Euroopat ühendava gaasijuhtme külge, pole me enam tupikus. Siis varustatakse Eestit gaasiga kahe juhtme kaudu ja teise juhtme otsas on ka ülejäänud Euroopa. Vajadus alternatiivsete varustuskanalite järele on ilmne.

Mõtleme või hiljutisele juhtumile, kui Venemaa ja Valgevene vahelise gaasivaidluse tõttu jäi Leedu terveks ööpäevaks gaasita. Riiki suudeti varustada Läti kaudu, aga gaasil töötavad elektrijaamad pidid kasutama reservkütusena masuuti. Elektroenergeetikas on Balti riikidel kaks ühist väljakutset ? uute elektrijaamade ehitamine kinnipandavate asemele ja ühenduste loomine Poola ja Soomega.

Kui vaatame, kes tagab täna Balti ala varustamise elektriga, siis need on Ignalina aatomielektrijaam ja Narva elektrijaamad, mida täiendavad Läti hüdrojaamad. Ignalina suletakse 1. jaanuaril 2009. Suurem osa Narva elektrijaamadest suletakse aastal 2016. Käima võib jätta kaks uut blokki koguvõimsusega 430 MW. Üksi Eesti vajadus siis on 2000 MW.

Seega on Balti regiooni olulisim küsimus, kas siia ehitatakse lähiajal piisavalt uusi elektrijaamu ja millist kütust need tarbivad. Elektriturg toimib ainult siis, kui turul konkureerivad erinevaid kütuseid kasutavad elektrijaamad.

Seda näeme eelkõige Skandinaavias, kus konkureerivad nii hüdro-, gaasi-, söe- kui tuumaelektrijaamad. Kui Ignalina ja Narva kinni pannakse, millised jaamad siin konkureerima hakkavad? Kaks gaasi põletavat elektrijaama omavahel ei konkureeri, sest kütuse ja alginvesteeringu hind on sama. Et elektriturg ja konkurents saaks Balti regioonis tekkida, on vaja erinevaid kütuseid kasutavaid jaamu. Regioon tervikuna vajab seda, et meil säiliks nii tuuma- kui põlevkivienergeetika, mida hästi täiendavad Läti hüdroelektrijaamad.

Milline on Eesti jaoks elektriturg? Täna on see kolm Balti riiki ja Loode-Venemaa. Turu ulatus on suuresti määratud elektrisüsteemi paiknemisega. Seni, kuni Balti riikide elektrisüsteemid ei ole põhjas ühendatud Soome, lõunas Poolaga, ei osale me ülejäänud Euroopa elektriturul - ei osta sealt elektrit ega müü seda sinna.

Näiteks Lätil ei ole elektrit sisse ostes valida erinevate Vene elektritootjate vahel. Lätil on valida Narva, Ignalina ja Venemaa vahel. Alates 2009 on neistki üks vähem. Kui tänane areng jätkub, on tulevikus Lätil, aga ka Leedul ja Eestil elektrit ostes valida Venemaa ja Venemaa vahel. See on nii elektri hinna kui julgeoleku küsimus.

Toimiva elektriturgu loomiseks peab Eesti end ühendama Soomega ja Leedu Poolaga. See on piisav ulatus ja konkurentide arv, et rääkida turust. Selline turg tagab Eestile madalaima võimaliku elektrihinna ja võimaluste paljususe kaudu energeetilise julgeoleku.

Lahendused energeetikas ei ole Eesti kesksed, vaid Balti ja tulevikus Läänemere regiooni kesksed. Kolklusel pole kohta energeetikas. Me peame avardama oma mõttemaailma geograafiliselt - Leedu ja Läti probleemid energeetikas on ühtlasi meie probleemid ja kui need seal ei lahene, ei lahene ka meie probleemid. Eesti energeetilise julgeoleku võti on Balti riikide koostöös.

Eesti ja Läti peaksid koos üle vaatama töö, mis tehti 2000 energiaettevõtete ühendamiseks. Vajadus selle järele on terav, sest Leedu lükkas tagasi Eesti Energia pakkumise Leedu jaotusvõrgu ostmiseks. Poliitiline retoorika pole piisav alus investeeringuteks. Investeeringuid teevad ettevõtted. Kui investeeringud puudutavad kolme riiki, peavad seda tegema kolmes riigis tegutsevad ettevõtted. See oleks praktiline lahendus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:22
Otsi:

Ava täpsem otsing