Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuidas elada koos ebakindlusega, aga vabana?

Ralf Dahrendorf 22. aprill 2004, 00:00

Olen sageli imestanud, miks Karl Popper lõpetas raamatu ?Avatud ühiskond ja selle vaenlased? esimese köite dramaatiliselt väitega: ?Me peame liikuma tundmatusse, ebamäärasusse ja ebakindlusesse, kasutades kogu oma mõistust turvalisuse ja vabaduse planeerimiseks.? Kas meil pole juba piisavalt vabadust? Miks paigutada turvalisus ülimate väärtustega samale tasandile?

Meenub, et Popper kirjutas seda II maailmasõja lõpuaastail. Vaadates maailma täna, hakkab Popperi ajend selguma ? vabadus on alati tähendanud elamist riskides, kuid turvalisuseta, ja risk tähendab üksi ähvardusi, mitte võimalusi.

Näiteid on külluses. Iraagis ei pruugi asjad olla nii halvad, kui uudised pommirünnakutest sel paista lasevad, kuid selge on see, et püsiv liberaalne riigikord ei saa ses riigis turvalisuseta areneda. Sama kehtib Afganistani puhul. Kes seda turvalisust pakub ja mil moel?

Läänemaailmas annavad mõtlemisainet terrorirünnakute jada USAs ja valimiseelsed pommirünnakud Madridis. Londoni linnapea ja politseiülem hoiatasid ühiselt, et terro-ristide rünnakud linnas on vältimatud. Iga päev saabuvad uued hoiatused, tänavail on hambuni relvastatud politseinikud, saatkondade ette ilmuvad betoonbarjäärid, lennujaamades muutub kontroll rangemaks. See meenutab meile meid ümbritsevat ebakindlust.

Elamise ebakindlust ei suurenda vaid pommid. Järk-järgult suureneb teadlikkus sellest, et jutud globaalsest soojenemisest pole mõeldud vaid hirmutamiseks. Ebakindlust suurendavad sotsiaalsed muutused. Kuuleme tiksuvat kaht demograafilist pommi: rahvastikuarvu jätkuvat plahvatuslikku kasvu kolmandas maailmas ja vananemise hämmastavat kiirust esimeses.

Ebakindlus on laialt levinud ka majanduslikus mõttes. Tööhõive tundub majanduskasvust täiesti sõltumatu olevat. Peale isikliku turvalisuse muretsevad miljonid inimesed oma töökoha säilimise ja seeläbi oma elukvaliteedi pärast.

Mida peaksime tegema? Ehk heitma uuesti pilgu Popperile ja meenutama ta soovitust kasutada kogu oma mõistust ebakindlusega võitlemiseks? Sageli nõuab see drastilisi meetmeid, eriti füüsilise turvalisuse osas.

Kontrollida turvalisust tagavaid abinõusid, mis meie elu väärikaks muutvaid vabadusi piiravad, on sama vajalik kui neid kaitsta. Kontrollil võib olla mitu vormi. Üks võimalus on selliste seaduste ja määruste piiratud kestvusaeg. Turvalisus ei tohi saada ettekäändeks liberaalse korra seiskamisele/hävitamisele.

Teiseks peame palju tähelepanelikumalt tulevikku vaatama. Me ei pea ootama katastroofide toimumist, kui me neid tulemas näeme. Holland ei pea Põhjamerre vajuma, enne kui midagi maailma kliimaga ette suudame võtta; pensionid ei pea nullini vähenema, enne kui reguleerime sotsiaalpoliitikat.

Kolmandaks tuleb säilitada ja paljudel juhtudel taasluua turvalisuse saarekesed, sest kohalike kogukondade, väikeettevõtete, kodanikeühenduste suhteline kindlus on väärtuslik. Need saarekesed ei ole tarastatud ja kaitstud ruumid, vaid teistele eeskujuks olevad mudelid, mis tõestavad, et teatud määrani saab turvalisust pakkuda vabadust kaotamata.

Olulisim on aga suhtumine. On vaieldav, kas valitsused peaks oma kodanikke hirmutama vägivallastsenaariumidega ?vältimatutest? rünnakutest. Praegune ebakindlus võib olla ülimalt mitmekesine ja karm, kuid inimelu on alati ebakindel olnud. Väärjumalad on alati ebakindluse ulatuslikust tajumisest kasu lõiganud. Ainus vastus neile on aktiivne püüe tegelda riskidega meie ümber.

Võib-olla vajame uut valgustusajastut, et levitada eneseusaldust, mida vajame elamiseks koos ebakindlusega, aga vabana.

© Project Syndicate/Institute for Human Sciences.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing