Elu pärast poolkuiva seadust

Alkoholi öise jaemüügi keeld ehk poolkuiv seadus on usuküsimus. Kui usume, et see teeb ühiskonnale head, siis tasub keelata. Kui ei usu, siis ei ole mõtet seda teha. Paari nädala pärast toimuv Tallinna rahvahääletus öise viinamüügi otstarbekuse üle on jaganud poliitikud ja linnarahva kahte leppimatusse leeri. Haapsalus kehtib Eesti rangeim müügikeeld kolmandat aastat. Selle seadustas Reformierakond ja tugevdas Res Publica. Lihtsa linnainimese elukorralduses ei ole poolkuiva seaduse aastad muutnud mitte midagi. Kui komme pidada kodus esinduslikku baarikappi välja arvata.

Haapsalu alustas öise jaemüügi keeluga neli aastat tagasi. Esmalt kehtis see kaks suvekuud, alates 2001. a kevadest kehtib aga aasta läbi. Toona otsustas linnavalitsus pärast üht tavalisest joomasemat koolipidu, kust ridamisi purjus alaealisi leiti, panna terve linna viinariiulid ja õllepostid luku ja riivi taha õhtul kell 9. Politseiprefekt Margus Sirts tegi ettepaneku ja reformierakondlastest linnajuhid Andres Lipstok ja Urmas Sukles nõustusid. Ettepaneku avalikustamise järel ei osanud suurt keegi sellele vastu hakata, sest see tundus nii absurdne. Prefekt väitis toona, et müügikeeld pidurdab kuritegevuse kasvu, sh vähendab alkoholismi levikut noorte seas. Lipstok tunnistas hiljem, et nõustus keeldu toetama, uskudes, et see tuleb ühiskonnale kasuks.

Mis pärast juhtus? Haapsalu vanalinna peatänav jäi vaikseks. Kunagi oli selle ääres linnakese kaks tähtsamat ööpäevast viinapoodi. Kui need uksed kinni panid, paranes avalik kord silmanähtavalt, sest lärmakatel kampadel polnud sinna kanti enam õhtuti asja. Nad hakkasid oma asju ajama lihtsalt mujal, eeslinnades ja kõrvaltänavates.

Üks ettevõtlik kaupmees seljatas kavalusega linnavalitsuse ja müüb praeguseni ööpäev läbi õlut ja viina. Baaride-kohvikute omanikud said näilise konkurentsieelise, mis tegi lõpuks pigem nende ärile kahju. Loogika ütleb, et kui pood kinni, läheb janune baari. Aga võta näpust. Linlane tarvitab alkoholi pigem kodus ja nii kasvavadki linlaste kodused varud ja kõrtsmikud unistavad kundedest.

Öise viinamüügi piiramine näib olevat niisama tähtis kui liitumine euroliiduga. Brüsselisse mineku kinnitas rahvas häälteenamusega, ja ka Tallinn valmistub küsitlema oma kodanikke. Alkohol aitab leida sõpru, aga kui viin poliitikasse läheb, näib tulemus olevat sama, mis liigjoomiselgi. Lihtne on sel teemal sõna võtta, pikemaid või lühemaid viinalugusid teab igaüks. Küsitluse tulemus on aimatav, sest reeglina näitavad gallu-pid, et enamik elanikke pooldab kättesaadavuse piiramist.

Konjunktuuriinstituudi andmeil joodi Eestis 2002. a 10,9 liitrit absoluutalkoholi ühe elaniku kohta. Kui sellest turistide ostud maha (0,6 liitrit) võtta, jääb järele 10,3 l. Sellest üks liiter oli salaalkoholi. Statistika järgi oli seda rohkem kui Soomes, kus tarbiti 9,3 l elaniku kohta. Eesti korjab aastas eelarvesse üle 1,2 mld krooni. Eesti riigieelarve vajab hädasti viina- ja õllekroone.

Riigikogu keskerakondlaste ettepanek kehtestada kogu riigis ühetaoline keeluaeg on tervitatav. Kolm aastat tagasi sai siinsamas Äripäeva veergudel arvatud, et alkoholi müügiaeg võiks olla kõikjal ühesugune.

Alkoholimüüki piirata on lihtsam kui mõne muu kauba oma, sest alkoholil on juba praegu müügikitsendused: kõrge aktsiisimaks ja vanusetsensus. Purjuspäi ei tohi minna autorooli, töö ajal napsitamine võib lõppeda vallandamisega. Alkoholimüügikohtadel on hulk nõudeid. Ainult üleüldist ajapiirangut ei ole. Selle üleriigiline kehtestamine mõjutab inimese elu vähem kui soola toll või kütuseaktsiis. Öine keeld lööb väikeste poekeste omanikke. Tootjate jaoks ei ole aga vahet, millal müüakse. Alkohol on teadupärast kaup, mille tarbimine ei sõltu hinnast või müügikoha lähedusest. Kel janu, sel jalad!

Autor: Andrus Karnau