Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keha räägib ? oska ainult kuulata
Kord tehti ühes ettevõttes uue töötaja leidmiseks kandidaatidega muude värbamistegevuste seas ka grupiintervjuu. Ärevatest tunnetest virvendavas nõupidamiste ruumis istus neli kena noort naist, kes püüdlikult personalijuhi küsimustele vastasid. Hästi vastasid. Aga ei istunud nii hästi ? vähemalt mitte kõik. Üks piiga lebas lausa röötsakil toolil ja piidles end ümbritsevaid inimesi altkulmu.
Mis te arvate, kes neist neljast tööle võeti? Õige vastus on ehk ootamatu ? ametisse sai neiu, kes röötsakil toolil lebas, sest kehakeel pole ju kõige olulisem näitaja tööintervjuul ning muud ?parameetrid? olid kandidaadil konkurentide omadest paremad.
Kas sellel lool on õnnelik lõpp nagu muinasjutul? Ei ole, sest värbamine pole muinasjutt. Poole aasta pärast läksid ettevõtte ja röötsakil toolil istunud töölepürgija teed lahku, sest paraku oli tema suhtumine oma ülesannetesse selline, nagu väljendas ta kehakeel ? lohakas ja hoolimatu.
Värbamine koosneb tuhandest pisiasjast, millest personalijuhil või tegevjuhil tuleb tervikpilt kokku panna. Elulookirjeldus, vestlus, eelnevate tööandjate hinnangud, sisetunne kandidaadi suhtes, sobivus ettevõtte ja seal töötavate inimestega ? kriteeriume, mis peavad klappima, jagub.
Kas nende kriteeriumite alla võiks liigitada ka kehakeele? Usun, et üle tähtsustada kehakeelt ei tasu, kuid teadlikult sellele tähelepanu pöörata võiks küll. Kui töölesoovija teile vesteldes otsa vaadata ei julge ning ulatab lahkudes lõdva käe, lisaks napib ka soovi naeratada, siis võiks hetke mõelda, kas tahate selle inimesega edaspidi aastaid koos töötada.
Täna valivad paremad ettevõtted endale juba ettevõtte väärtustele vastavate suhtumiste ja hoiakutega töötajaid. Ning paremad töövõtjad otsivad ettevõtteid, mis nende isiklike hoiakutega kokku sobiksid.