Kutselise kinnisvarahindaja teenuse kasutamine vähendab riske

Kutsetunnistus garanteerib, et hindaja on vajaliku haridusega, piisavate erialaste teadmistega, kogenud, järelevalve ja kontrolli all.

Enamikul inimestest on mingi arvamus enda omandis oleva vara väärtuse kohta ? mis hinnaga ollakse valmis varast loobuma. Ükski hinnang ei ole vale. Nii palju, kui on inimesi, nii palju on ka arvamusi ? hinnang väärtusele on alati subjektiivne. Kinnisvarahindamise teenus tellitakse, kui vajatakse sõltumatut ja objektiivset hinnangut.

Sõltumatu hinnangu vajadus tekib laenutagatiste hindamisel, finantsaruandluse ja kohtuvaidluste tarbeks hindamisel, investeeringuportfellide hindamisel, sundvõõrandamisel ja servituudi seadmisel, maakorralduslikes toimingutes jms.

Eraldi rõhutaksin konsulteerimist müügi-, ostu- ja renditehingutes, sh due dilligence, seda eriti keerukamate objektide puhul (äri- ja tootmishooned). Välisettevõtted, kes on meie turul sageli potentsiaalsete ostjate rollis, peavad sellist konsultatsiooni iseenesestmõistetavaks. Paraku on kohalikud, kes enamasti müüja rollis, teenuse suhtes veel umbusklikud. Kummaline, aga mõned müüjad peavad isegi solvavaks, kui ostja teenuse tellib (meenub vene-aegne multifilm kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni, teised loomad läksid väga ähmi täis: ta luges meid üle, mis nüüd saab?).

Erinevatel hindamiseesmärkidel on erinevad hindamisnõuded, erinevail hindamisaktide kasutajail veidi erinev nägemus usaldusväärsest hindajast. Näiteks on igal pangal oma nimekiri soovitatavatest hindajatest, kohtutel on riiklikult tunnustatud ekspertide nimekiri, maa-ametil oma nimekiri maahindajatest (maa-ameti litsents). Õnneks on senine segane süsteem järk-järgult ühtlustumas. Et saada kõikidesse nimetatud nimekirjadesse, tuleb omada kinnisvarahindaja kutsetunnistust (atestaati), lisaks sellele end ?veel kuidagi? tõestada.

Kutseliseks hindajaks saamine eeldab kõrgharidust, kolmeaastast (tõestatud) töökogemust, kahe eksami (5tunnine kirjalik + 0,5tunnine suuline) edukat sooritamist, kusjuures eksamit ei ole lihtne teha (esimeselt eksamilt 1999. aastal sai läbi ca 1/3, viimaselt ca 2/3 eksamile tulijaist).

Kutseliste hindajate tegevuse üle on ühingus range järelevalve. Hindajatel on iga-aastane aruandluse kohustus, regulaarne auditikohustus, loodud on aukohus, mis tegeleb võimalike eetiliste rikkumistega.

Viis aastat töötanud kvaliteedikontrolli tugevust tõendavad üks tühistatud kutsetunnistus ja mitmed noomitused. Süsteem paraneb pidevalt, samuti hindamise ja hindajate töö kvaliteet.

Kutsetunnistusi on kahte liiki: elamispinna atestaat, mis võimaldab hinnata elamispindu, ning üldatestaat, mis annab õiguse hinnata igat tüüpi vara.

Elamispinna atestaadi nõuded on veidi madalamad, kuna ettetulevad kaasused on vähem keerukad. Praktikas on elamispinnahindajad sageli ?poole kohaga? maaklerid.

Üldhindajate tööpõld on laiem, nõudes ka suuremat professionaalsust. Praktikas on nad sageli ka mitme assistendi juhendajad või suuremate firmade ülemhindajad.

Autor: Veronika Ilsjan