Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Baltika liiga pikk hüpe
Baltika hüppe puhul tootmisfirmast kaubandusfirmaks hämmastas mind hüppe julgus: tootmisahela ühest äärmusest teise! Valdkonna vahetamise probleem väärib käsitlemist - kahjuks veidi Baltika kulul. Tegevused ühendatakse pikalt mõtlemata, sest nad tunduvad sarnased, sest neil on mingi kokkupuutepunkt. Äriloogika, kandev kompetents ja konkurentsieelised on kummaski vallas aga täiesti erinevad.
Põhimõtteliselt toimub ärikeskkonnas nagu rakumaailmas pidev pooldumine, liitumine ja liikumine suurema kompetentsi ja tulu suunas. Ühes otsas on tootmine, mis eeldab spetsialiseerumist. Selle äärmus on asendamatute teadmistega tootja, kes on ära teeninud kliendi pimesi usalduse. Kas mitte selline tootja polnud Baltika? Omal kohal olid viimne kui materjalikomponent, nööp ja tikand; võis võtta varnast, maksta ja astuda välja.
Kaubandusettevõtte kompetents koosneb pea täielikult ostja hingeelu tundmisest. Inimene on ju emotsionaalne olend. Kui tootja nagu naftapuurija peab süüvima aina sügavamale, siis kaupleja eeliseks on, kui ta suudab horisontaalselt klammerduda võimalikult enamate klientide külge. Omavaheline side tootjal ja kauplejal on nõrk. Kumbki ei soovi võtta kanda võõra valdkonna riski. Baltika tahab kas võtta mõlemad vastutused või liikuda ni??i.
Baltikal oli mõni nn tehasepood, mille tugevus oli hea toode ja sobiv hind. Seda külastas kindel, lojaalne klientuur. Baltika oli ülikonna- ja kostüümitootmise asjatundja ja sellisena respekteeritud. Kes on Baltika nüüd? Tahaks vist olla H&M, aga eristuvust pole. Kvaliteeti vanas harjumuspärases kestvuse mõistes pole. Ja haaret. Varem kvaliteeti ostnud kõnnivad poest pettunult välja. Vaatan alati väga täpselt, mis materjalist on toode. Baltika ilusad kampsunid on puhas akrüül. Tooted seega ei ole just väga kallid, kuid nad on kallid kvaliteedi ja kantavuse suhtes.
Eesti ja Soome naiste enamusele pakuvad rõivaid teadmata brändiga turukioskid ja Seppälä Big Girls riiulid, kus Montoniga võrreldavas või soodsamaski hinnaklassis on saada kenad aegumatud puuvillased, villased ja linased tooted elurõõmsates toonides, mis pestes muutuvad järjest kenamaks. Muidugi oleks tore, kui just eestlased oleksid merede valitsejad ja suurima marginaali korjajad.
Autor: Pia Kurro