Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kelle kätte jääb elekter?

Enn Soosaar 27. aprill 2004, 00:00

Aprilli keskel ilmus The Wall Street Journal´is pikem kirjutis pealkirjaga ?Balti energiavarustajad tunnevad Venemaa survet?. Selles iseloomustatakse põgusalt olukorda energiavallas Ida-Euroopas. Näidisjuhtumiks on valitud Eesti ja peatähelepanu koondunud Eesti Energia tegevusele ning väljavaadetele. Ajakirjanik Alexei Barrionuevo sedastab paradoksi: ?Samal ajal kui ELi uued liikmed katsuvad ennast ikka rohkem Läänega siduda, kisub majandus ja geograafia neid vastassuunas.?

Artiklis tsiteeritakse Pariisis asuva Rahvusvahelise Energia Agentuuri analüütikut Emma-nuel Bergasset, kelle järgi Venemaa energiakompaniidel ?on selge strateegia suurendada Kesk- ja Ida-Euroopas oma kontrolli torujuhtmete, maagaasi varude ning jaotuse ja kõige viimasel ajal ka elektrienergia toomise ning varustamise üle. See võib põhjustada energia hinna ning elektriarvete tõusu ja muuta ebastabiilseks nende majanduste energiavarustatuse.? Näiteid tuuakse Gazpromi, Transnefti ja RAO Rossii laienemiste, ülevõtmiste või kraanide kinnikeeramiste kohta Leedus ja Lätis, Gruusias ja Valgevenes.

Ka Eesti puhul nähakse ohtu. Avatud turul ei ole venelastel raske alustada hinnasõda, nenditakse. Turg ujutatakse odava energiaga üle ja ?Eesti valitsus langeb surve alla tilluke Eesti Energia maha müüa.? Hoiatus on tõsine nii majandusministeeriumi kui ka Eesti Energia juhtkonnale. Võime ennast lohutada: tõenäosus on väike, et tekiks olukord, kus riik oleks sunnitud Eesti energiatööstuse venelastele maha müüma. Siiski ei saa välistada musta stsenaariumi laadset arengukäiku. Teisi sõnu: otsustajad peavad endale aru andma, et on samme, mida nad peavad vältima, ja on samme, mida tuleb tingimata astuda.

Mind hakkas painama üks sõna tolles loos. The Wall Street Journal nimetab Eesti Energiat tiny´iks, niisiis tillukeseks. Siin kohapeal on toda riigiettevõtet sageli käsitatud suurmonopolina, mis tuleks lõhkuda kaheks-kolmeks tükiks, et hiiglane ei muutuks taltsutamatuks. Jah, jääks Eesti pooleteise miljoni asukaga suletud turuks, võiks ju loota, et ühe pika ahela kolm lüli - kaevandamine, tootmine, jaotamine - peavad lahutatutena üksteisel silma peal ega lase rivaale laiutama. Aga, härrased, juba järgmisel nädalal astume Euroopa Liitu ja seal käivad sootuks teised mängud. Seal tuleb Eesti Energial rinda pista hoopis teises kaalukategoorias energiatootjatega. Seal toimub konkurents. Eestis ettekujutatud suur on Euroopas nii väike, et kestmist üksinda läheb raskeks uskuda.

Partnereid on vaja. Niisiis küsimus: kas jääda kosilast ootama või vaadata ise ringi. Leedu on pikka aega üritanud ehitada vajalikud liinijupid, et ühenda oma elektrisüsteem Poolaga. Naabrite agarus riivab poolakate ärihuvisid. Eesti tahtis osta Leedu nn Ida jaotusvõrgud. Peaminister Algirdas Brazauskas saatis peaminister Juhan Partsile kirja, kus väljendas muret elektri varustuse turvalisuse pärast, kui Eesti kontrollib osa Leedu süsteeme. Ja eestlased pühkisid suu puhtaks.

Kindlasti ei jää need tagasilöögid viimaseks. Ent ikkagi sümpatiseerib mulle hakkajalikkus, mis mõistab, et õige aeg tegutseda on praegu ja tagatis Eesti energiasõltumatusele koostöö ELi naabritega. Rauda tuleb jätkuvalt taguda, sest huvipakkuvat ei ole vähe: osalus Leedu tulevases tuumajõujaamas ja ühenduse väljaehitamisel Poola ning muu Euroopaga, liidusuhted Läti Energiaga, veealune elektrikaabel Tallinna lähistelt Helsingi lähistele, uued kaasalöömised üleaedsete erastamisel.

Maailma mõjukamaid majandusajalehti hoiatas, kuid ärgitas samas mõtlema. Siin me oleme ja tahame otsustajaks jääda. Olukord on kaugel roosilisest. Meil nagu teistelgi idaeurooplastel on kainestavaid kogemusi strateegiliste suurettevõtete (leedulastel näiteks naftatöötluse, grusiinlastel energiasüsteemi) erastamisel väliskapitalile. Kasum on kaugelt tulnule ainukriteerium, ja kui selle saamisega tekib raskusi, järgneb müük kõige tulusama pakkumise teinule.

Pahatihti tähendab see endise sõltlasriigi olulise majandussektori langemist endise isandriigi kontrolli alla. Veel enam. Venemaa peab nn lähisvälismaad enda mõjusfääri kuuluvaks ja on tekitamas ?liberaalset impeeriumi? eelkõige majandusinvasiooni abil.

Samal ajal paistab ilusatest sõnadest hoolimata just majanduslik koostöö kolme Balti riigi vahel olevat iseäranis vaevaline. Paljudele näikse mõeldamatu, et eestlased toimetavad Leedus või leedulased Eestis. Loomulikult võime veel mõnda aega jaanalindu mängida ja loota, et Eestile piisab taktikalistest vangerdustest oma kapsaaias. Ameerika ajakirjanikule on igatahes selge, et väikeriigi energiasõltumatus nõuab strateegilist lähenemist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:23
Otsi:

Ava täpsem otsing