Natura 2000 ei lõpeta elu maal

Natura aladega kaasnevad kõiksugu õudusjutud looduskasutuse täielikust keelamisest. Kas Natura 2000 lõpetab siis tõepoolest elu maal? Kõlab totralt, kuid just selline mulje on jäänud paljudest avalikkuse ette jõudnud sõnavõttudest. Milline on tegelikkus?

Natura alade kaitsekorralduse alused sätestab loodusdirektiivi paragrahv 6. Selle põhimõte on vältida elupaikade kahjustamist Natura aladel. Mingi ala kandmine Natura 2000 võrgustikku ei tähenda sugugi igasuguse inimtegevuse automaatset keelamist.

Keelatud on vaid selline tegevus, mis ohustab neid liike või elupaiku, mille kaitseks ala on määratud. Seega raba määramine loodushoiualaks välistab siin freesturba tootmise, kuid ei takista ka edaspidi jahti pidada või jõhvikaid korjata. Looduses matkajad, marjulised, seenelised, jahimehed ja kalastajad ei kaota seega Na-tura võrgustiku arenguga midagi.

Tegelikult nad võidavad, sest võrgustikku kandmine tähendab, et nende matkapaigad, marja-, seene- ja jahimaad ning kalaveed jäävad ka edaspidi alles, kopp ei pääse neid hävitama.

Tihtipeale on mingil alal lausa hädavajalik senist tegevust jätkata. Näiteks niitude kaitse muutub ilma niitmise või karjatamiseta mõttetuks. Seega on põllumees, kelle maid Natura võrgustikku tahetakse võtta, teatud mõttes võitja: riik on kohustatud tagama, et tal ka edaspidi oleks tulus oma loodushoidlikku tegevust jätkata.

Ka inimene, kelle keldris on elama asunud kaitset vajavad nahkhiired, et peaks sellest ülearu kohkuma, sest kui seni on moosid, kartulid ja nahkhiired ühte ruumi ära mahtunud, mahuvad ka edaspidi. Ja nagu kartulidki vajavad nahkhiired, et keldris püsiks plusskraadid, seega keldri korrashoidu. Vaid suurema remondi kavandamisel tuleks nahkhiirespetsialistiga nõu pidada.

Kaitse täpsemad juriidilised mehhanismid valib iga liikmesriik iseseisvalt, direktiivid on ette määranud vaid tegevuse eesmärgi: liikide ja elupaikade looduskaitseliselt soodsa seisundi tagamine.

Eesti otsustas lahendada kõik Natura 2000 alade kaitse korraldamise küsimused uue looduskaitseseadusega. Autorile teadaolev kogemus senistes liikmesmaades on teine: Natura alade kaitse korraldamiseks kasutatakse väga erinevaid seadusi.

Uus looduskaitseseadus ongi äsja vastu võetud ja üpriski ebaõnnestunud kujul. On tunda, et seda koostanud ametnikud pole tegeliku eluga mitte kõige paremini kursis. Proovisime küll pilootprojekti raames keskkonnaministeeriumis looduskaitseseaduse ettevalmistamisega tegelenud ametnikke kohaliku rahvaga kokku viia, kuid see ebaõnnestus. Natura aladel elavate inimeste arvamusi ei peetud looduskaitseseaduse ettevalmistamisel vajalikuks ära kuulata.

Äsja vastuvõetud seaduse paljude vigade hulgas tooksin esile kõige suurema: see ei võimalda kasutada looduskaitselistel riigimaadel ELi põllumajanduse keskkonnaraha. Sellega jäävad Eestisse tulemata järjekordsed euromiljonid, ühtlasi lõikame ära parima võimaluse saada EList pika aja jooksul raha meie niitude hooldamiseks. Puudulik seadus mõistab meie kaitsealade riigimaadel olevate niitude kaitse korraldamise pikaks ajaks vaid Eesti maksumaksja kõhna rahakoti peale.

Kuidas alasid valiti? Natura võrgustiku ettepanek peab liitumise hetkeks valmis olema ? see oli teada juba mitu aastat. Tegemist oli sellegipoolest väga ambitsioonika kavaga, sest võrgustiku loomine pole naljaasi: enamik olemasolevaid liikmesmaid pole tänini sellega ühele poole saanud. Kuigi meie kaitsealade näol oli oluline osa võrgustikust olemas, tuli määratleda ka uusi, seni kaitsmata alasid.

See vajadus tulenes lünkadest meie kaitsealade võrgustikus. Poliitilist tuge andis teadmine, et ühelgi juhul pole EL aktsepteerinud ainult olemasolevatele kaitsealadele üles ehitatud Natura võrgustikku.

Uute alade valik tugines osalt juba kogunenud andmestikule, kuid projekti raames koguti ka täiendavaid andmeid elupaikade ja elustiku kohta. Valiti välja alad, kus oli väärtuslikke metsa-, soo- või niiduelupaiku; kus oli teada kotkaste, must-toonekure või metsise esinemine; kus kasvab ohtralt elupaikade kaitset vajavaid taimi või putukaid jne. Asjakohased andmed koondati geoinfosüsteemi (arvutikaart koos andmestikuga) ning sellega töötades määratleti Natura 2000 võrgustikku alad, kus eelloetletud väärtused koos esinevad. Asja arutati korduvalt ka ekspertidega, kellelt andmed pärinesid ning kohalike inimestega, milleks tehti koosolekud kõigis omavalitsustes.

Autor: Alex Lotman