Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Iidne ja noor India

Erki Meister 30. aprill 2004, 00:00

Inimesed räägivad ligi 1600 keelemurret, suuremad keeled on hindi, bengali, urdu, kannada ja tamili. Kuna 300-aastane inglaste okupatsioon on jätnud päranduseks küllalt laialdase keeleoskuse, et üksteisest aru saada, räägivad India kohalikud nii mõnigi kord ka omavahel inglise keelt. See keel on paiguti tänapäevases mõistes arhailine: madam ja sir, humble servant jms kuulub igapäevasesse kõnepruuki. Inglaste pärandus on ka hea raudteesüsteem ja suhtumise valgetesse inimestesse kui isandatesse, keda küll austatakse, aga teatud piirini. India oma riik on vaid natuke üle 50 aasta vana ja rahvuslik ärkamine alles kestab.

Esmatutvus Indiaga algab paljudele turistidele Delhi rahvusvahelisest lennujaamast. Jõudsin sinna kell 4 hommikul, udu ning jahedus tuletasid meelde eestimaist novembrit. Tegelikult ongi Delhis jaanuaris öösiti vaid 3?4 kraadi sooja.

Indias ei käi palju turiste ? ilmselt saab enamik lääne inimesi kohe niivõrd ehmatava kogemuse osaliseks, et põgeneb esimesel võimalusel konditsioneeritud õhuga hotelli ja lahkub esimese lennukiga. Meeletult ummistunud tänavad, kus otseses kehalises kontaktis inimesed, pühad lehmad, koerad, kitsed, kanad, sead, lisaks idamaiselt kaootiline liiklus rik?ade, autode, autosid meenutavate fantastiliste liiklusvahendite ja lugematute mootorratastega võtab nõrganärvilisema turisti esialgu tummaks. Esimene ?okk saadud, selgub, et see alul täiesti juhitamatuna näiv laviin toimib üsna hästi.

Läbi raskuste hangin rongipiletid India kõige pühamasse linna Varanasisse. Hindude jaoks on see koht, kuhu tullakse surema: kes on Varanasis põletatud, see vabaneb uuestisünnisundusest, seda vabanemist kutsutakse mok?aks. Oli kummastav elada hotellis, kust iga päev kanti mööda lugematuid laipasid, et neid Gangese kallastel põletada. Seda ei saa kalli hinna tõttu lubada igaüks: kilo sandlipuud maksab umbes 100 krooni. Kui põletamine osutub liiga kalliks, siis viiakse laip keset jõge ja heidetakse vette. Samas jões käivad inimesed iga päev ujumas, pesevad hambaid ja keha, võtavad vett toidu tegemiseks, harivad loomasid ja heidavad reovee. Epideemiaid ei teki ? ju usk aitab.

Goa, turistide lemmikpaik, on vast kõige ebatüüpilisem India osariik. Endine Portugali koloonia meenutab looduslikult kõige rohkem Gran Canariat. Kunagine hipide meka on oma hiilguse minetanud ja pikajuukselised uuslillelapsed on kolinud pisut lõuna poole Gocarnasse. Marihuaanapilvedes toimuvad rannareivid on endiselt väga populaarsed. Kanep on Indias illegaalne, kuid igasuguse kontrolli puudumise tõttu massiliselt levinud.

?okeerivaid elamusi koguneb reisi jooksul iga päev, eriti kui kasutada ühistransporti. Rongid ja bussid on totaalselt ülerahvastatud, liiklusvahendid on tihti tehniliselt väga halvas korras, teed viletsad, liiklus ülimalt kaootiline ja bussijuhid võivad olla joobes. Ainus tõeliselt hea asi transpordisüsteemi juures on see, et graafikud on väga tihedad ja kõikjale jõuab kergesti kohale. Loomulikult aga tuleb arvestada sellega, et rongid-bussid võivad vabalt 4?5 tundi hiljaks jääda.

Minu reisi põhieesmärk - Lõuna-India, täpsemalt Karnataka, Kerala ja Tamil Nadu osariigid, on vana hindude-eelse draviidi kultuuri häll. Peaaegu igast suuremast linnast võib leida tohutuid templikomplekse, mis võtavad enda alla terveid kvartaleid. Hinduism usundina on valdav, aga küllalt laialt on levinud ka islam ja kristlus. Linnanimed nagu Thiruvanathapram, Mahabalipuram, Rameswaram kõlavad eksootiliselt ja varjavad enda taga aastatuhandetepikkuse ajalooga kadunud kuningriikide minevikku.

Rameswarami jõuan just usupühade alguseks. Kõik hotellid on palverändureid täis ning linn on tulvil läbimärgasid rõõmsaid inimesi. Linnas asuvas templis sooritatakse koidikust peale riitusi, kus inimesed puhastuvad pühade pesemisbasseinide vees. Kolm korda ööpäevas toimub protsessioon, mil ehitud pühakujud ja elevandid muusikute ekstaatilise taustmuusika saatel läbi linna liiguvad. Öö läbi kostub kõikjale valjult võimendatud muusika ? templis etendatakse ?Ramajanat?. Hotellis on võimatu uinuda, kuna läbilõikavalt kõlavasse idamaisesse rokkooperisse ei teki hetkekski pausi.

Eestlase jaoks on India väga odav riik. Keskmine kõigi mugavustega hotellituba maksab 30?60 krooni, lõunasöök restoranis 20 krooni ja bussipilet 100 km kaugusele 10 krooni. Luksusmajutused ja konditsioneeritud kõigi mugavusega rongid-bussid on loomulikult kallimad.

Ülimalt odav on igasugune käsitöö. Tänavatel valmistatakse kohapeal kõikvõimalikke asjud ? skulptorid nikerdavad pühakujusid, kunstnikud maalivad pilte, rätsepad õmblevad riideid. Tööjaotus on India mõistes traditsiooniline: mehed on rätsepad ja habemeajajad, naised pesupesijad ja koduse elu eest hoolitsejad. Tegelikult ongi naisi tänavapildis pigem vähe, naisterahvas pole aktiivne suhtleja. Mind kõnetas naine reisi vältel vaid paar korda, mehed seevastu tuhandeid kordi.

Ka seksrevolutsioon pole veel Indiasse jõudnud: inimesed on traditsiooniliselt riietatud, katmata inimkeha on mõeldamatu. Kõige paljastavam kaader on äärmisel juhul bikiinides naine reklaampostril. Baarid ja alkoholipoed on peidetud tänavanurkadesse pimedatesse kardinatega varjatud ruumidesse, purjus inimest tänaval naljalt ei kohta. Avalikult ei suitsetata ega pruugita alkoholi.

Hindudele on usk kindel igapäevaelu osa, mis läbib loomuliku nähtusena kogu tema elu. Laias laastus on elu jagatud kolmeks: esimene 25 aastat teadmiste omandamiseks, järgmine 25 tegutsemiseks, perekonna loomiseks ja järglaste soetamiseks ning viimased 25 tagasitõmbumiseks, meditatsiooniks, surmale valmistumiseks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing