Euroliit pole koll

ÄP 05. mai 2004, 00:00

Euroopa Liiduga kaasnenud automüüki puudutavad seadused olid esmapilgul üsna ehmatamapanevad, kuid Äripäeva hinnangul pole asi kaugeltki nii hull.

Sisuliselt ainus negatiivne nähtus on 1. maist kehtima hakanud aktsiis väljaspool Euroopat toodetud autodele. Kuid siingi on paljuski tehtud sääsest elevant. Võtame näiteks kümme Eestis enimmüüdud autot. Nende seas on vaid Mazda6 ja Mazda3 need, mida ei toodeta Euroopas. Nende mõlema hind jäi aga samaks, seega sisuliselt ei puuduta see seadus eestlaste lemmikautosid üldse.

Laiatarbesõidukite seas puudutab aktsiis peaasjalikult vaid Korea autosid. Nende hind on aga suhteliselt madal ning ega keegi autofirmade kasumit aktsiisiga maksusta. Teisisõnu, aktsiisi võetakse sissseostuhinnalt, mis on oluliselt madalam kui see, mida ostja autokaupluses näeb. Teiseks on konkurents turul jätkuvalt tihe ning suurem jagu müüjaid on sunnitud osa aktsiisit oma marginaali arvele kirjutama. Seega võib selliste autode juures rääkida reaalselt 5000?7000 krooni suurusest hinnatõusust, mis on sama suur summa, kui jooksule uutele rehvidele kulub.

Tõsi, ka mõned Jaapanis toodetud kallimad maasturid on sunnitud hinnatõusuga kaasa minema, kuid nende osa automüügis on suhteliselt väike ning kes sellist autot osta tahab, see teeb seda nii ehk naa. Autoturgu tervikuna see seadus igatahes ei mõjuta.

Märksa enam võib ELi saabumises näha positiivset. Võib julgelt öelda, et Eesti autosalongid on Euroopa ühed moodsamad ning eestlastele omase püüdlikkusega on siinsed firmad täitnud miljoneid kroone kulutades kõik etteantud reeglid. Hoopis suurem probleem on euronõuetega Lääne-Euroopas, kus aastakümneid tegutsenud automüüja peab ühtäkki hakkama investeerima asjadesse, milleta ta siiani edukalt hakkama on saanud. Selge see, et ta ei tee seda kuigi suure rõõmuga.

Peamine kasu meie autoostjatele lisaks mugavatele ja moodsatele autosalongidele on aga tihenev konkurents. Ehkki grupierandi määrus ei sea enam piire territooriumile ja igaüks võib teoreetiliselt müüa kus tahes, näeb enamik tootjaid siiski iga piirkonna jaoks ette kindla arvu esindajaid vastavalt reaalsele turumahule. Et kõik esindused suudaksid end normaalselt ära majandada ja et iga klient saaks selles piirkonnas korralikult teenindatud. See tähendab aga, et kui üks müüjatest ei peaks mingil põhjusel hakkama saama, on kohe keegi teine, kust iganes pärit ja kordi paksema rahakotiga müüja valmis tema kohta endale haarama. Klientide poolehoiu võitmise nimel läheb tõsiseks rabelemiseks ja sellest võidab ei keegi muu kui meie autoostja.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:40
Otsi:

Ava täpsem otsing