Mehhiko ? soolane ja magus üheskoos

Ananassi tellides meenus Karupoeg Puhh, kellele Jänes saia peale soovitas mett või kondenspiima. Valides mõlemad, loobus Puhh tagasihoidliku karuna saiast. Meie otsutasime siiski, vastupidi, ananassi kasuks: t?illist ja laimist loobusime. Ananass oli aga soolane, kuna pesemiseks oli kasutatud mitte eriti puhast Mehhiko lahe kirbet vett.

Mehhiko köögi lühiiseloomustuseks sobivadki nimetatud kolm põhikomponenti: t?illi, laim ja sool. Erinevates variatsioonides sobivad need ananassi, tekiila, meszcal?i, krevettide, praetud rohutirtsude, mango, õlle ja kõige muu kõrvale, mis suust alla läheb.

Tortillad on siiski Mehhiko põhitoidus. Neid pakutakse igal pool ja tüdimuseni. Alates tänava- ja turuputkadest kuni kõrgema klassi restoranideni. Ühes tänavaputkas proovitud tortillatoit valmis järgmiselt: tädikene veeretas tainast pingpongipallisuuruse kuulikese, asetas selle kahe omavahel hingedega ühendatud metallplaadikese vahele ning surus selle seejärel kangiga kokku. Laiakslitsutud tainas visati seejärel särisevale pannile, keerati seal paar-kolm korda ning seejärel täideti mingisuguse lihatoidusega. Sekka t?illikastet.

Mehhiklasi on tortillade maal palju, ligi 100 miljonit. Sellest neljandik ehk umbes 25 miljonit elab pealinnas Méxicos. Ametike andmete kohaselt on umbes 10% mehhiklastest valged, 10% puhtad indiaanlased ning ülejäänud 80% mestiitsid ehk valge ja indiaanlase järeltulijad. Valgeid eriti tänavapildis näha ei olnud (välja arvata turistid), samuti on ühel keskpärasel eestlasel raske eristada indiaanlast mestiitsist. Nii jääbki üldmulje mehhiklastest kui pisikestest, musta pea ja välkuvate silmadega indiaanirahvast.

Lonely Planeti ja muude reisijuhtide kirjeldatud hirmu- ja õudustööd (teeröövid, taksoröövid, vargused linnades ja randades jms), mida valgete turistide kallal korda pidavat saadetama, jäid meil kogemata. Samas ei saa väita, et mehhiklased maailma kõige sõbralikum rahvas oleks. Aga suhtumine on piirkonniti erinev, seetõttu on üldistusi raske teha. Pealinnas Méxicos on rahvas sõnakehv ja lõunamaalase kohta lausa harjumatult reserveeritud. Vaoshoitud ilme taga võib siiski aimata särgi all varjus peituvat mat?eetet, mis valge inimese jaoks igaks juhuks kaasas on. Mehhiko lahe äärse Veracruzi linna elanikud jarocho?d seevastu ei püüagi varjata oma vaenulikkust gringo?de vastu. Näppu näidakse avalikult ja sedasama väljendatakse ka sõnades.

Vaenulikkus ei ole siiski suunatud mitte valge rassi suhtes, vaid pigem põhjaameeriklaste, eriti USA turistide vastu. Samamoodi on gringo eelkõige üldnimetaja põhjaameeriklastele, vähemal määral laieneb see ka teistele valgetele. Parim käitumismall selliste olukordade puhul on ignoreerimine, kui aga õnnestub jutu peale saada, siis tuleks end ruttu russo?ks tituleerida. Sellega tabab kaks kärbest ühe hoobiga: esiteks pole vaja laskuda pikkadesse ja vaevarikastesse vestlustesse Eesti asukoha teemadel ning teiseks on mehhiklastel au sees araabia vanasõna ?minu vaenlase vaenlane on minu sõber?. Suhtumine venelasse ehk russo?sse peegeldub isegi odavamates hindades.

Vaikse ookeani äärses Oaxaca osariigis on rahvas tunduvalt sõbralikum ja avalikku vaenulikkust me ei kohanud. Kas on põhjuseks see, et tegemist teise temperamendiga või see, et Oaxaca ja selle rannik on väljakujunenud turismipiirkond, ei oskagi öelda.

Silmale pakub Mehhiko nii mõndagi. Nii julget värvikasutust, kui seda kohtasime Mehhikos, ei olnud meie reisiseltskonnal varem ette tulnud. Seda kohtab nii hoonete, rahvariiete, kudumite, suveniiride juures kui ka mujal. Stiilinäide oli kesk Sierra Madre mägesid asuv koloniaallinn Oaxaca, kus neoonsinisele majale järgnes purpurmaja, sellele omakorda kollane, siniste aknaraamidega ja nii terve ajaloolise kesklinna ulatuses.

Mehhiko on arvatavasti juuksegeeli tarbimiselt inimese kohta maailmas esimesel kohal. Pea kõik noored Mehhiko macho?d kasutavad seda ohtrates kogustes. Geeli ei panda mitte selleks, et mõnda juuksesälku välja voolida, vaid kogu soeng määritakse sellega kokku ning siis vormitakse sellest tõeline kunstiteos.

Omal käel ringi rändamine Mehhikos pole kõige hullem ettevõtmine. Liiklus on talutav, võrreldav ehk Poolaga. Teede olukord aga on kehvem, kui välja arvata tasulised teed, mida esineb vaid suuremate linnade vahel. Riikliku tähtsusega maanteedel langeb liiklemiskiirus järsult, saati siis veel kohalikel teedel. Mehhikol on maailma esikoht veel ?lamavate politseinike? esinemise sageduse ja suuruse poolest. Need ei ole haledad mügarikud, mida meie teedel vahest leiab. Sealne ?lamav politseinik? on tõsine betoonehitis, mis vahest on tähistatud, vahest aga ei ole. Peab lihtsalt teadma, et linnades ja asulates neid leidub.

Liikumisvahendi valikul tuleks reisi logistikast ja seltskonna eelistustest lähtuda. Mehhikos tulevad arvesse buss, rendiauto ja lennuk. Reisironge pole, kui välja arvata üks, Copper Canyonis tegutsev liin. Bussiliiklus on väga tasemel. Julgen arvata, et Eesti omast sammu võrra ees. Kasutasime kohalikku operaatorit ADO, bussid olid uued, konditsioneeritud, WC ja normaalse jalaruumiga. Hinnad on umbes 300?400 krooni kuuetunnise sõidu eest. Eksisteerib ka luksusklass, kus kuulu järgi pidi tooli lausa magamisasendisse saama ning hinna sisse kuulub ka söök-jook ja teenindus.

Esimesed paar päeva veetsime Méxicos ning käisime ära Teotihuacanis, kus asuvad suurimad indiaanipüramiidid. Kui vähegi võimalik, siis Méxicosse sattudes tuleks seal ära käia. Samuti tuleks külastada Méxicos mõnda kohta, kus mariachi-muusikuid kuulata ja vaadata saab.

Meie järgmiseks peatuskohaks oli Mehhiko lahe äärne Veracruz, kuhu läksime karnevali vaatama. Kohalike hinnangul pidi see põhjapoolkera võimsaim karneval olema. See oli organiseeritud umbes 5 km pikkuse rannapromenaadi äärde, mis mõlemast küljest oli ääristatud tribüünidega. Umbes kella nelja-viie ajal hakkas rahvas tribüünidele ja selle keskel asuvale tänavale kogunema: tuldi koos peredega ja sõpradega. Kuni kella seitsmeni, kui pimedaks läks, toimus suuremat sorti õllejoomine. Pimeda saabudes algas karnevalirongkäik, mis kestis paar tundi. Rahvas oli ürituse lõpuks üsna täis.

Vaikse ookeani ääres asub surfarite paradiis Puerto Escondido, mis tõlkes tähendab varjatud sadamat. See ei ole päris tavaline turistikoht, kuhu regulaarselt t?arterreise korraldataks. Enamik turistidest on omal käel saabunud: surfarid, endised surfarid või lihtsalt vähe alternatiivse elu- ja reisimislaadiga inimesed. Linn on võib-olla veidi käest ära, aga see-eest mõnusa auraga. Puerto Escondido peamine tõmbenumber on Zicatela rand. Olenemata tuulest, tõusust või mõõnast uhab meri seal vahetpidamata randa kuni viiemeetriseid laineid. Ujumine on seal loomulikult keelatud, lubatud on ainult lauaga vette minna.

Omal käel reisimiseks on Mehhiko parajalt sobilik. Ühest küljest pakub ta piisavalt eksootilisi ootamatusi, teisest küljest on enamik tsivilisatsiooni hüvesid seal mingilgi määral olemas ja saadaval, nii et päris ekstreemsituatsioonidega tegelema ei pea.

Autor: Margus Mändmets