Ruumikunstnike oma rosinad

Tiina Kolk 07. mai 2004, 00:00

Kodu kujundusega seonduv pakub huvi. Inimesed uurivad meeleldi käsiraamatuid, vaatavad pildiraamatuid ja telesaateid, kuulavad sisearhitektide nõuandeid. Sisekujundaja amet pakub lõputult loomingulisi väljakutseid ja enamasti rahuldust tehtud tööst.

Mida peavad sisearhitektid oma kodus kõige olulisemaks? Mis on nende kodu rosinad?

Riia ja Aivar Oja elavad 1930ndatel ehitatud nn Nõmme maja (mis omaaegse projektilahenduse järgi koosneb kahest teineteise peal asuvast 3?5toalisest mugavustega korterist) teisel korrusel. ?Meie kodus on kõik klassikaline,? märgib peamiselt modernseid ruume kujundanud Riia Oja. ?Me ei ole maja põhiplaneeringus midagi muutnud.? Ainult algses projektis pesukuivatamiseks mõeldud pööningu lage tõstsid Ojad pool meetrit ja tegid uue akendesüsteemi, kui ehitasid sinna kamina- ja televiisoritoa. Praegu on neil korter, kus all on köök, magamis- ja töötoad ning üleval, katuse all elutuba.

?Oleme oma kodu teinud traditsiooniliselt,? lisab Aivar Oja. ?Viis aastat tagasi, kui siia kolisime, tundus see kõige olulisem ja funktsionalistlikus minimalistliku interjöörilahendusega Nõmme majas ongi raske midagi muuta.? Korteri planeering ja struktuur jäid teadlikult paika. Riiat võlub eriti Nõmme maja koridorsüsteem ja tubade ringkäik.

Oma köögis on sisearhitektid kõige suuremaid muudatusi teinud. Endise klassikalise sahvri ja osa teenijatoa arvelt on nüüd köök avaram ja vannitoa tagumine osa aknaga, mis annab pesemisruumile erilise võlu.

Kööki jätsid Ojad puupliidi alles, sest selle väljalõhkumine poleks midagi juurde andnud ning pealegi tuleb puupliidil valmistatud toit maitsvam.

Nagu paljudel, on ka Ojadel köök kodu süda ? külalised kogunevad lõpuks ikka sinna. Ajas tagasivaatavalt mõtiskleb Riia Oja, et kunagi ei olnud inimesed üldse köögis ? köök oli ruum, kuhu pererahvas ei tulnudki. Kõik oli spetsiaalselt hästi väike, et teenija saaks toimetada, ja köögi kõrval oli tema tuba.

Majade planeeringu kaudu on võimalik aimu saada inimeste eluviisist ja nende prioriteetidest. Nõmme majas oli söögituba, suur elutuba ja suur magamistuba ning pisikene lastetuba, kuhu järeltulev põlv pandi ritta magama. Praegusel ajal on ikka igal lapsel oma tuba. Tõsi, Ojade pesamuna, kes pole veel aastanegi, jagab vanematega magamistuba.

Riia Oja on lapsest peale Nõmmel elanud. ?Siin olla on minu jaoks nii loomulik,? ütleb ta. ?Selles kodus on oluline tajuda funktsionalistlikku arhitektuuri, mis minu meelest on nii heade inimlike proportsioonidega läbi projekteeritud, et siin on lihtne elada. Meie kodus toimib see nii orgaaniliselt, et kõikidel on võimalik üksinda olla ja samas ei ole keegi eraldi.?

Üleval korrusel on eraldi telekatuba. Seega pole televiisor nende peres pealesurutud meediavorm, vaid kes tahab, see vaatab. Tulemuseks on, et lapsed tegelevad oma asjadega ega vahi sihitult pildikasti.

Elutuba pole veel lõplikult sisustatud, aga ruumis on kamin, mille Aivar Oja kujundas poolest kunagi puutöökojas kasutusel olnud saepuru kogumise lehtrist, Riia kavandatud raamaturiiul ja diivan. Teistes tubades on ka Riia projekteeritud mööblit. Väga palju mööblit on nad vanast kodust kaasa võtnud, et aegade side püsiks.

Sisekujundusega tegelev arhitekt Kersti Lootus elab vanalinnas, endises laoruumis. Avar, valgusküllane ja hea proportsiooniga renoveeritud interjöör, milles on kõik naturaalne ja tehtud, nagu peab, ei reeda oma vahepealset staatust.

Stiilse kodu nimel on omanik palju vaeva näinud, aga nüüd kiidab töö tegijat. Kõrge lagi on korralikult krohvitud lubikrohviga. Kõik uued vaheseinad ruumi liigendamiseks on puust ning kaetud lubivärviga ja määrivad kenasti. Väliseinteks on paljad punased õhkvahedega tellised, mis peavad lisaks huvitavale faktuurile ka sooja.

Kuna ruumide vaheseinad on paest, siis aknalauad said Saaremaa dolomiidist, niiskete ruumide põrandad aga Haapsalu lossikivist ja Selgase kivist. Interjööris on kasutatud kõrvuti Eestimaa paekivi ja dolomiiti, seda kõike selleks, et ise teada saada, mida teistele soovitada.

Aknad ja uksed on vanad. ?Kümned vanad värvikihid on maha võetud ja puitpinnad seejärel linaõliga õlitatud,? selgitab Lootus, kes on kõike püüdnud alalhoidlikult teha. Tulemus on seda nauditavam.

Põrandalauad võttis Lootus üles, ajas põranda loodi ja pani vanad lauad tagasi. Põrandad on õlitatud linaõliga, mida on toonitud tõrvaga. Kolmest ruumist igas on erinev kogus tõrva õli hulka segatud. Tulemus on silmatorkavalt erinev: põranda toonid ulatuvad tumepruunist kollaseni. Seejärel on põrandale kantud maalingud.

?Tunne on minu jaoks kõige olulisem,? ütleb sisearhitekt. ?Sisekujunduse rosin on stiil. Kas ma vean stiili välja või ei?? Lootuse arvates ei ole olemas koledaid asju, määrav on asjade omavaheline sobivus. Maksimaalselt tuleb ära kasutada seda, mis ruumis juba olemas on, siis on tulemus omanäoline.

Lootuse kodu on muutumas. Viimasel ajal on töö osakaal siin kasvanud ja seoses sellega on tulnud juurde kavandada liimpuidust plaadiga töölaudu. Ruumi ehib võimas maast laeni raamaturiiul, mis on samuti perenaise enda kavandatud.

Sisearhitektid Katrin ja Argo Vaikla elavad kivisel mererannal endi projekteeritud majas. ?Tahtsime ehitada sellise maja, millel ei oleks seinu ? et ruum nagu avarduks lõpmatusse või loodusesse,? selgitab Argo Vaikla.

Kaua otsiti üksikut kohta, kus keegi ei vaata sisse, ei sõida mööda, naabrid on normaalsel kaugusel ja normaalsed inimesed. ?Kuna oma ameti tõttu puutume päevast päeva kokku mitmete inimestega, kuust kuusse ja aastast aastasse üritame elada teiste inimeste maailmas ja samas pakkuda neile omalt poolt ka maitseharidust, siis endale tahtsime sellist interjööri, kus me õhtul naudime seda, mis emake loodus on pakkunud,? jätkab Argo Vaikla.

Seetõttu on nende kodu võimalikult lakooniline. Materjali naturaalsus on oluline: puit, roostevaba metall, must metall, betoon, klaas ? kõik on ehe.

?Vaade on siin kõige tähtsam. Ma saan siin istuda ja binokliga jälgida, kuidas traalerid püügile lähevad või Viking Line sadama poole tüürib,? räägib Katrin Vaikla.

Vaiklate idee oli saavutada niisugune ruum, mida pole vaja lõputult dekoreerida, projekteerida, kujundada, vaid mis ise kogu aeg muutub.

Kui päike on pilve taga, on ruum ühesugune, kui päike välja tuleb, muutub ruum hoopis teistsuguseks. Nagu ka akna taga möllava lumetormi ajal või siis, kui puud lehte hakkavad minema. Õhtul, kui tuled pannakse põlema, näivad puud, mis on härmas, hoopis teistsugusena, kui suvise lopsaka lehekattega. Vaiklate kodu siseruum ei tundugi ainult siseruumina ja nüüd nad proovivad selles elada.

?Samas ei tahtnud me ka liiale minna. Meie majas on kõik funktsionaalne. Iga ruutmeeter on läbi kalkuleeritud ning mitte midagi üleliigset pole,? konstanteerib Argo Vaikla.

Vaikladki peavad kööki kodu südameks ja on üritanud elamise ja köögi kokku viia. Et ei tekiks küsimust, kas ollakse parasjagu köögis või elutoas.

Ometi on Vaiklate kodus köök kahes osas. Lükandseina taha jäävad kraanikauss, nõudepesumasin, praeahi ja muu selline. Kui on külalised, siis pole aega ju nõusid pesta, neid saab tagumisse kööki silma alt ära panna. Ja samas on köök neil ka eluruumis olemas.

Klaasseintega ruumis valmistatakse toitu, süüakse, võõrustatakse külalisi, vaadatakse õhtuti televiisorit, köetakse kaminat ? kogu ärkveloleku ajast peaaegu 90 protsenti veedab kogu pere siin.

Esimese korruse põrand on betoonist ? esiteks annab ta paremini kütet välja ja teiseks, kuna on tegemist rannamajaga, toovad poisid jalgadega väljast liiva. Vastukaaluks betoonile on õues puidust palkon.

Teine korrus on kinnisem, sest seal pole väljavaatamise vajadust.

Poistel on kaks väiksemat tuba, elutoa kohal on suur peremehe ja perenaise magamistuba ? mõnusa kamina ja avatud vannitoaga.

Oma projekteeritud maja vaatavad sisearhitektide paar Katrin ja Argo Vaikla põhiliselt seestpoolt ? oluline on, et seest välja oleks kõik paigas.

Juba üle tosina aasta on sisearhitekti Ivi-Els Schneideri päriskodu maal, pere endises suvekodus. Kui lapsed said suureks, otsustati päriselt maale jääda.

Oma kodukujunduse printsiibiga on Ivi-Els Schneider rahul. ?Hooneid remontides hindasin neid väärtuslikeks ja pidasin õigeks säilitada kõike nii, nagu oli,? räägib Schneider. ?Tundus, et ka interjöör võiks olla samalaadne nagu sel ajal, kui maja ehitati.? Schneiderile meeldib vormi ja sisu ühtsus.

Sisearhitektina kavandab Schneider kõigile teistele tänapäevaseid interjööre. Samas meeldivad talle kõiksugused vanad esemed. Ta päästab neid igalt poolt selle mõttega, et tänapäeval tuleb kõik mööbel, materjalid, tarbeesemed konveierilt, kõik on anonüümne.

Schneiderite söögitoas on vana kogukas laud, mille kunagi keegi meistrimees oma kätega teinud, pannud sinna kogu oma hinge ja oskused ? niisugustel mööbliesemetel on ajalugu armastava sisekujundaja silmis väärtust. Talle meeldivad elukogemuste poolest rikkad vanad inimesed.

Ivi-Els Schneider on oma erialal töötanud üle 30 aasta. Kui ta linnas elas, oli neil ilus korter, kogu sisustus oli valmistatud tema oma kavandite järgi, omamoodi proportsioonidega ja heledaks värvitud. See oli siis, kui kõigil olid tumepruunid sektsioonkapid.

?Hakkasin ükspäev mõtlema, kui palju on minu töötamise ajal uusi moevoole olnud,? arutleb Schneider. ?Ise olen olnud uue tegija, kes pole ühtegi vana objekti kujundanud.? Schneider on osalenud ?Ruumi ja vormi? näitustel ja salonginäitustel. ?Kogu aeg oli niisugune kihelus, et tahaks midagi välja mõelda, midagi uut teha,? meenutab ta.

Uut tuleb iga päev juurde ja moodne on põnev. ?Kui teeksin endale viimase moe järgi, on varsti jälle uued suunad ja tahaksin midagi uut,? arvab Schneider. ?Parem olgu nii, et naudin uut teistele kujundades ja ise elan südamerahuga asjade keskel, mis igavesti paigas.? Schneider tõdeb, et uue puhul on ikka see risk, et iial ei tea, mis jääb väärtuslikuna ajalukku. Unistades mõtleb ta kodust, kus asjad on eelmise sajandi disainiklassikast ? paraku sellest aga jõud üle ei käi.

Maal oskab Schneider end maandada ja leiab tegevust mitte ainult uusi sisekujundusprojekte kavandades, vaid ka aias lilledega tegeldes. Ta elab kõigutamatult omas maailmas ega hooli sellest, et tal pole mingid esemelisi tasemenäitajaid.

Ivi-Els Schneiderile on tähtsad, mälestustega seotud asjad, mida ta tahab enda juures hoida. Näiteks Lutheri vabrikus tislerina töötanud vanaisa meisterdatud rohukapp, mis ongi majas aukohal.

?Selles mõttes ei saakski ma ise minimalistlikus kodus elada, kuigi meeldib teiste juures ja meeldib ka teistele teha,? räägib Schneider. ?Ma ei kujuta ette, et loobuksin mõnest lemmikasjast või -tegevusest seetõttu, et kõik oleks lõpuni steriilne ja väljapeetud.?

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:24
Otsi:

Ava täpsem otsing