Manufaktuurideaegne olustik meie ettevõtetes

Uhkete eurostandarditega varustatud tootmishoonete varjus ja kõrval pesitseb endiselt ettevõtteid, kus töövahendid veel üle-eelmisest sajandist ning inimlikust suhtumisest töötajasse ainult unistatakse. Olenevalt valdkonnast on aastas tuhandeid ettevõtteid kontrollivate tööinspektorite tõsisteks murelasteks kuni kümnendik firmadest.

Raske töö tegijate olmetingimuste parandamisel pole takistuseks mitte ainult raha, vaid ka tahtmine. ?Suhtumine on halb, eriti kus on omanik välismaalane,? kirjeldab siinsesse odavasse tööjõudu üleolevat suhtumist ja ähvardusi pritsivaid välisinvestoreid Tallinna ja Harjumaa tööinspektsiooni inspektor Zinaida Demen?tein.

Alles eelmisel päeval kuulas ta üle värisevate kätega naised, kellele omanik mahlaka kõnepruugiga alatasa meelde tuletas, et kui maikuu kukub, saavad nad hudipassi ja välismaised vähenõudlikud nobenäpud vahetavad nad välja.

Demen?tein vibutab selle peale aga uut seadust, mis sunnib ka välismaalt Eestisse lähetatud töölistele siinsetega võrdsed tingimused garanteerima.

On ka neid ettevõtjaid, kes üritavad siin ?orjatööd? kasutades ratsa rikkaks saada ja kui ametivõimud tüütama tulevad, kolivad järgmisesse riiki. Demen?tein meenutab telefonidetaile töödelnud Rootsi päritolu firmat Emitel OÜ, kus autoremonditöökoja teisel korrusel heitgaasides, palavuses ja müras rühkis 50 naist.

Töötamiseks oli ühe inimese kohta poolteist ruutmeetrit ning ihuhädade kergendamiseks üks kasimata käimla. Pikalt omanikud inimväärseid tingimusi nõudva tööinspektsiooniga ei sõdinud. Tootmine viidi Leetu.

Inspektsiooni juhataja asetäitjat Eve Hinnot aga solvab ettevõtetes sageli avanev pilt vingelt üles vuntsitud müügiosakondadest, du?iruumide ja puhkenurkadega. Samas sagib nendele samadele kommertsosakondadele kaupa tootvate tsehhide rahvas pimedates, ekstreemsete temperatuuridega mustades ruumides, kus enda pesemisekski pole inimväärseid tingimusi loodud. Paludes ettevõtte nime mitte avaldada toob ta näiteks ühe Tallinna suurema tööstuse. ?Selle peale öeldakse, et müügimeestest sõltub ettevõtte maine, nad ei saa ju higist lõhnata,? räägib Hinno.

Kuid mündil on ka teine pool. Inspektorid teevad ka järeleandmisi. Näiteks kui resoluutsemad sammud päädiks töökohtade kadumisega.

Harju tööinspektsiooni juht Jaan Kiviall kirjeldab oma kolleegiga, kuidas nad õlgu väristades Horizon Tselluloosi ja Paberivabrikust tagasi tulid, riided seljas haisemas. Kehra vabriku töötingimused on äärmiselt rängad, seadmed on kohati 1890. aastatest. ?Õudusunenägu,? lipsab inspektoritel üle huulte. Kuid jätkavad kohe juttu kummardustega uute omanike poole, kes tõid vana tehase pankrotist välja ja tagavad töö pooletuhandele inimesele töö.

Ettevõtete töötajad ise trotsivad ränki tingimusi teadmisega, et kõige halvemad töötingimused on siis, kui tööd üldse pole.

Viljandlaste seas on kurikuulsaks saanud liimpuitplaate tootev Dold Puidutööstuse AS, kus läbi aastate on olnud erakordselt palju tööõnnetusi.

Uue liini avamisel ka president Lennart Meri visiidi pälvinud Saksa firma Dold Holzwerke GmbH tütarettevõtet juhtis pikalt omanike rahvuskaaslane Gerd Richter. Äkilise loomuga mees pääses kohalikku lehte ühele naistöötajale kätega kallale minemisega. ?Seda juhtus aga pidevalt, ta võis kallale tulla ka siis, kui lihtsalt temaga vesteldes pilgu kõrvale suunasid,? kirjeldab kohvikus ajakirjanikuga kohtuma soostunud töötaja.

Anonüümselt rääkima soostunud palgaline töötas Doldis ka mõned kuud tagasi, kui üle viietonnise betoontala alla jäänud noormees kaotas õnnetuses jala. Ekspertiis tunnistas süüdlaseks tööandja. Nüüd töövõimetuna kodus olev Aivo Palumäe ise tunnistab, et läbirääkimised Doldiga jõuavad tõenäoliselt lahenduseni ilma kohtuta.

Mõned aastad tagasi lendas Doldis puitplaati tõstev mees vastu seina metallora otsa surnuks. ?Liinil on toodangu tõstmiseks ette nähtud spetsiaalne tõstemehhanism, aga omanikud leidsid, et see töötab aeglaselt, inimene teeb kiiremini,? räägib Doldi töötaja. Samasugune käisitsi tõstmine käib tema sõnul praegu ka prusside ettevalmistamise liinil. Enamik õnnetusi juhtub töötaja sõnul öösiti, inimesed on pinges ning kui siis selja tagant saksa keeles käratatakse, on õnnetus kerge tulema. Näppu lõikamised või käe prussi vahele jäämised on tavalised.

?Ei ole normaalne, kui aastas toimub 10?15 õnnetust, iga kuu käib üks mats,? lausub Viljandimaa tööinspektsioonis Dold Puidutööstuse ASi kureeriv Andres Hendrikson. Ta on omanikel korduvalt soovitanud alluvate töö üle vaadata. Probleeme pole kaotanud ei ettekirjutused ega sunniraha. Ometi näeb Hendrikson tunneli lõpus valgust ? tööstus on palganud töökeskkonna spetsialisti!

Puidutööstuse nõukogu esimees Vello Soometsa allkirjastatud Doldi omanike kommentaar tunnistab, et ettevõttes on tekkinud mõningaid probleeme. ?Mitte kõik töötajad ei ole veel harjunud täpselt ja korrektselt täitma tööülesandeid, töökaitse nõudeid, kinni pidama tööaja re?iimist. Saksa spetsialistid õpivad aktiivselt eesti keelt, kuid eestlased huvituvad saksa keele omandamisest vähesel määral.?

Surmaga lõppenud juhtumi puhul tuvastas aga omanike sõnul juurdlus, et õnnetuse põhjustas hukkunu enda ettevaatamatus. Ka Sakala artiklis ilmunud faktide õigsust Gerd Richterist juurdlus ei tuvastanud. Soomets kirjutab ka, et 2004. aastal on toimunud ettevõttes viis kerget õnnetust, neli näppu lõikamist ja üks komistus. Arenguruumi ettevõttes loomulikult on, tõdevad omanikud kirjas.

Eesti omanikule kuuluv sukavabrik Suva tegutseb Tallinnas Balti jaama lähedal suures tehasehoones. Kunagise 600 inimese asemel töötab üle kahe korra vähem inimesi. Tootmisseadmed on moodsad ja kallid, aga tootmiskeskkonnas on aeg seisma jäänud.

Seinad igatsevad uut värvi. Mööbel, põrandakatted ja muu butafooria on paarikümne aasta tagusest ajast. Söökla, mis veel paar aastat tagasi sooja toitu pakkus, on suletud: terviseinspektorid ei lubanud enam seal süüa teha. Nüüd nosivad mitmes vahetuses töötavad sokivalmistajad kaasavõetud moona kas otse tööpingi kõrval või soojendavad puhkenurka pandud mikrolaineahjus. Kõike seda saadab kohati kõrvulukustav lärm. Keldrikorruse hiiglaslikud pesukatlad ja räämas läbipaistmatud aknad tekitavad aga paralleeli sellega, milline võiks välja näha põrgu eeskoda. Kontoriosa näeb seevastu esinduslik välja.

?Kõike võiks teha paremaks ja peabki ? heledamad värvid, rohkem valgust,? tunnistab Suva omanik Viktor Saarestik. ?Samas, kui ma käisin näiteks Inglismaal, sain ma tõelise ?oki.? Saarestik kirjeldab 55kraadises kuumuses, hämaras töötamist, kus poolemeetriste vahedega masinate vahel liigutakse külg ees. ?Teise ?oki sain vastustest, et las riik paneb siis tehase kinni, kui ei meeldi ja toidab neid ise,? räägib Saarestik kogemustest, mis veensid teda, et tema ettevõttes seni säilinud nõukogude standardid on eurooplastest peajagu üle.

Mõneruutmeetrisel suletud pinnal kuni 24tunnise vahetusega töötades puudub müüjatel sageli igasugune võimalus tualetis käia või käsi pesta ? miinimum, mida tööseadusandlus nõuab. Viimase minutini jalad ristis kannatanud naised peavad häda lahendamiseks lippama võimalusel kas lähedal asuvasse asutusse või puhvetisse. Viimased nõuavad tualeti kasutamise eest sageli raha ning öösiti pole seda võimalust üldse.

?Jookseme Viru keskusesse,? ütleb Kaubamaja nurgas oleva R-Kioski müüja Malle. Nädalavahetusel tuleb pärastlõunani kioskis üksi töötada. ?Siis hoiame kinni,? tunnistab ta. Optimistliku suhtumise säilitanud proua toob põhjuseks hirmu, et kioskit üksi jättes võidakse luuk katki lüüa ja varastada.

Olümpias hotelli kõrval oleva ASi Tsenter kiosköör Lenal on kokkulepe ühe elamu korteriomanikuga, kus ta WCs võib käia. ?Naistel on sageli lausa neerud haiged!? tunnistab valdkonda kontrolliv ametnik.

ASi Tsenter raamatupidaja Smigunova sõnul on biokäimlad juba ostetud, mõned ka paigaldatud. Hetkeline tõrge tekkis teadmatusest, kas Põhja-Tallinnas rendileping juunist jätkub ning mis saab tänavakaubanduses tubakatoodete müüki keelustavast seaduseelnõust. Viimane seab ohtu kogu Tsenteri eksistentsi.