Pidu minus eneses

Hiljuti suhtlesin ühe sõbraga, kes on üle poole oma teadlikust elust õhtujuhtimisega tegelnud. See tähendab juba üle 20 aasta. Omavahel vesteldes sai olla täiesti aus ja nii ta rääkiski, miks viimasel ajal enam pidusid ette võtta ei taha.

?Varemalt oli publikul nii palju viisakust, et kuulati, mida õhtujuhil öelda on. Tänaseks on elutempo viinud selleni, et kui sa kohe alguses mõnd tuntud kildu ei viska, ei viitsi keegi sind kuulata. Muidugi võib üks põhjustest olla ka õhtujuhtide tõusnud hind. Publik tahab saada nalja kogu raha eest.

Enamasti ülehindavad korraldajad oma inimeste maitset. Pärast kolme kohustuslikku pitsi unustab suur osa koosviibijatest kokkusaamise tegeliku põhjuse ja hormoonid hakkavad möllama. Sellest hetkest saavad kõigist mürgeldajatest õhtujuhid. Professionaalne korraldaja suudab nende tegemisi varjust suunata. Minu jaoks ongi kõige õnnestunumad üritused olnud need, kus rahvas on ise käima läinud. Paraku valitseb siis oht, et tellija ütleb midagi sapist õhtujuhi pingutuste kohta, sest inimesed tegid ju kõik ise ära. Teine äärmus on publik, kes on aktiivne seni, kuni õhtujuht neil ora teatud pehmes kohas hoiab. Neid kutsun ma telekavaatajateks. Reeglina ütlevad just nemad, et õhtujuht olnud jama, sest ainult neli tundi jõudiski etendust teha.

Selle jutu lõppu pole mul muud teha, kui küsida: milliste piduliste hulka kuulute teie? Kui palju me igaüks oma firmaürituste õnnestumiseks panustame?