Kontsert Apelsiniga, kuniks tuju

?Ootame neid, kes on meid armastanud, kellele oleme olnud lapsepõlvebänd,? ütleb ansambli üks asutajatest Ants Nuut, kelle sõnul tehti Apelsin neljaks-viieks aastaks, aga nüüd on juba 30 täis. ?Meie publik on väga erinev. Päris noortest kuni 60.?70. aastasteni välja. Kui me alustasime, olid nemad täies elujõus keskealised,? lisab teine asutajatest Jaan Arder.

Kindlasti tulevad sünnipäevakontserdil ettekandmisele kunagised hitid, kaasa arvatud ?Me armastame ooperit?, Ivo Linna esituses. Kas Ivo Linna ka nüüd laulu ajal õhku hüppab ja kinga loobib, pole veel teada. ?Spagaadi viskamist ei maksa temalt aga oodata,? on Arder kindel. Apelsini kõrval on külalisesinejatena laval peale Ivo Linna veel Erich Krieger, Boris Lehtlaan, Jaan Kirsipuu oma lastega ja ansambel Sulliwan. Mati Nuude lauludest kõlavad ?Aeg on käes? ja ?Miks kõik nii kiirelt kaob?.

Jaan Arderile on 12. mai 1974 topelttähtis päev, sest samal päeval Apelsiniga sündis tema tütar Helin-Mari Arder, keda saab juubelikontsertidel nüüd ka näha ja kuulda.

?Läksime oma esimese trummari Harry Kõrvitsa juurde Apelsini esimest telesalvestust vaatama. (Meil kõigil polnud siis veel oma televiisoritki.) Kui saade lõppes, viisime mu naise sünnitusmajja,? meenutab Arder.

Läbi aegade on Apelsinis osalenud üle kolmekümne muusiku. Põhiline osa neist oli Apelsinis siis, kui sõideti mööda Venemaad ning ansamblist olid lahkunud Ivo Linna ja Jaan Arder. Algnelikusse kuulusid Tõnu Aare, Jaan Arder, Ants Nuut ja Harry Kõrvits. ?Hiljem tuli Linna ja Pirita kõrtsist leidsime Nuude,? meenutab Ants Nuut.

Apelsini solistidest on enim meelde jäänudki Ivo Linna ja Mati Nuude, kuid laulmises olid tegijad ka Tõnu Aare, Jaan Arder ja Ants Nuut. ?Nuut ei teinud palju, aga see-eest efektselt,? räägib Arder. Algusest tänaseni bändis mänginud Ants Nuut jääb tagasihoidlikuks ja ütleb, et Apelsinis olemine on nagu kalamehel õngeretkega. See on omamoodi sõltuvus. Samas kurdab ta, et bänd on tema jaoks liiga lärmakas. ?Tromboon on siin kõige vaiksem pill. Juhtmed on teiste käes ja teha pole midagi.?

Kui palju Apelsinil lugusid on, ei tea keegi kohe täpselt öelda. Juubelikontserdile neist kõik kindlasti ei mahu, kuigi viimastel aastatel ansambli tegemisi korraldav projektijuht Pekka Mykkänen lubab, et ansambel mängib nii kaua, kui publikul kuulamislusti jagub. Pärast Pärnu, Tartu ja Jõhvi kontserti saab Apelsini kuulda veel 17.?22. juunini Viking Rosellal, peakontsert toimub 10. juulil Õllesummeril.

Jaan Arder:

Olime Tbilisi festivali ajaks juba tuntud bänd. See oli aastal 1978. Tõnu Aare oli meil alati efektide peal väljas ja nii ta tuli mõttele, et peaks ansamblisse mulje avaldamiseks neegri palkama. Kust neegreid nõukogude ajal leidis? Ikka kalakoolist.

Rääkisime siis ühele neegrile augu pähe, eeldades, et sellel rahval on rütmitunne juba veres. Kui läksime teda ühiselamusse üle kuulama, selgus, et see polnud kaugeltki nii, kuid paberid olid juba ajamisel ja teha polnud enam midagi. Sõitsimegi siis Tbilisisse ja tema suutis end enne kontserti täis juua. Panime transporttöölise oma Sibi Mama Dood (nii oli uue bändiliikme nimi) lava taha valvama ja kinni hoidma, et ta valel ajal valesid asju ei teeks.

Lõpuks sai tema number läbi ja võisime kergendatult hingata. Järsku algas saalis publiku hulgas tohutu möll ja ovatsioonid. Vaatasin selja taha ja oh sa pagan! Meie Sibi Mama Doo oli tulnud lavale, jalad pehmed all. Vaju või põrandast läbi. Aga Sibi muudkui tantsis. Lõpuks vaatasime, et polegi nii hull ja meil läheb vist päris hästi.

Kokkuvõttes tekitaski tema lavaletulek suure efekti. Hiljem ta ütles, et ei saanud kohe tulemata jätta, see rütm lihtsalt kutsus tantsima.