Põllumeeste raha kanditi eesti suurkapitalistide taskutesse.

Me kõik teame, et Eesti põllumees on loll, laisk ja joodik. Meedia vahendusel tehti see meile lõplikult selgeks juba aastaid tagasi. Kindlasti ei saa samu omadussõnu kasutada näiteks finantsvahenduses töötavate inimeste kohta. Miks põllumees ja finantstöötaja asuvad kumbki justkui vastaspoolustel? Kas maal sünnivad ainult ühed ja linnas teised? Kas üks töö on väga lihtne ja teine ülimalt keerukas?

Kindlasti pole need asjad nii. Teada on, et ajud liiguvad sinna, kus on suurem raha teenimise võimalus - linnadesse, eeskätt Tallinnasse. Tegelikult käib mäng kaugelt üle põllumeeste ja kogu Eesti rahva pea - suurkodanluse huvides. Selle mängu eduks ongi maal tekitatud käesolev olukord.

Maaelu on paljude aastate vältel ilma jäetud toetustest. Toetus normaalseks majandamiseks on möödapääsmatult vajalik, sest ?tänu? suurkodanluse huvides kehtestatud liberaalsele majandusele võis igaüks ükskõik kust, millises koguses ja kvaliteediga toidukaupa piiranguteta sisse vedada.

Euroopa Liidus moodustavad toetused 40-50% põllumeeste sissetulekust. Arvestades, et meie taime- ja loomakasvatuse kogutoodang jooksevhindades on 5-6 mld krooni, peaks põllumajandus saama igal aastal ca 4,5 mld ulatuses toetusi. Viimase 10 aasta keskmisena saadi sellest umbes kümnendik. Vähe sellest, ka põllumajandussaaduste müügihinnad jäid keskmisena ELi omadele al-la. Seega on põllumehed tosina aasta jooksul ilma jäänud umbes 50 miljardist kroonist.

Kapitali esmane akumulatsioon ja põõsaskapitalism on mõisted, millega võiks iseloomustada majandust postsotsialistlikes riikides. Eriti rafineeritud kujul teostati seda poliitikat Eestis. Ehk loodeti, et rikkuse koondamine väheste kätte loob aluse meie rahvusliku panganduse ja suurettevõtluse tekkeks. Aga seda pole vähemalt loodetud ulatuses toimunud. Paljud meie ettevõtted on müüdud väliskapitalile. Mida uusrikkad on teinud saadud rahaga, me ei tea.

See raha on tulnud ka põllumeeste taskust, neile maksmata jäetud vahendid suunati mujale, sh suurettevõtluse toetamiseks madalate maksude näol. Samuti polnud põllumehel seoses sisseveetavate odavate toiduainetega võimalik küsida oma toodangu eest väärilist hinda. Odavat toitu oli vaja aga selleks, et hoida palgad madalal. Odava tööjõuga toodetud madalama omahinnaga toodete turustamisel oli võimalik teenida täiendavat kasumit. Kannataja oli põllumajandus.

Tosina aasta jooksul on meie põllumajanduses vahendite nappuse tõttu jäänud tegemata rohkem kui 10 mld krooni ulatuses investeeringuid. Arvestamata varasema mahajäämuse katmise vajadust, oleks igal aastal vaja teha investeeringuid vähemalt miljardi eest.

Uskusin, et peale liitumist hakkavad asjad põllumajanduses tänu seadusandluse harmoniseerimisele paika minema, aga unustasin, et Eestis on võim jätkuvalt suurkapitalistide käes.

Suurima pettumuse valmistas see, et eurorahad lubatud ja vajalikus mahus ei jõua põllumeesteni. Võtame investeeringud põllumajandustootmisse - toetussumma on vaid 10 miljonit eurot aastas! Mullu jagati SAPARDist välja üle kahe korra enam. Toetatakse projekte 40-50% ulatuses ja maksimaalne toetussumma taotleja kohta aastas 100-300 000 eurot. Kasutades maksimaalset toetussummat, on võimalik saada toetust kolmest aastast vaid kahel.

Ettevõtluse infrastruktuuri arendamise toetust on väikese ja keskmise suurusega ettevõtjal võimalik küsida igal aastal kuni 320 000 eurot. Projekte võetakse vastu viis korda, põllumeeste taotlusi aga kord aastas...kiirel kevadkülvi ajal.

Arvan, et üks põllumajanduse jätkuva ahistamise põhjus on ka kapitalistide soov tagada vaba tööjõu olemasolu. Eesmärk on hoida oma tööjõukulud jätkuvalt madalal.