Lissaboni ideed või ENSV sovhoos

Artikkel

- Uudised
- Rein Lang
- 16. mai 2004 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lissaboni ideed või ENSV sovhoos
Mida ütleksid pensionärid, kui Riigikogu otsustaks riigieelarvest maksta igale Eestis elavale lehmale elatisraha 1330 krooni kuus ja teataks, et sellepärast ei saa pensione tõsta. Võimatu, ütlete. Ei ole. Euroopa Liit maksis enne laienemist igale tema territooriumil elavale lehmale peale 2,8 eurot päevas, mis teebki 1330 krooni kuus. Seda on rohkem, kui 3 miljardit maakera inimest endale lubada saab.
Kui keegi loodab, et pensionäridele sellepärast toit odavamalt kätte tuleb, siis ta eksib. Kogu see tohutu ressurss kulub ebaefektiivse ja ajast-arust agraarsektorile väärtuste loojatega võrdväärse elustandardi tagamisele.
Lääne-Euroopas võime täna näha sadu farme, mis heakorrastatuselt meenutavad ENSV viletsamaid sovhoose ja kus jooma hakatakse umbes samal ajal kui omal ajal sovhoosis ? kui pood lahti tehti. Vahe on vaid selles, et prantsuse punaninast farmeri maja ees seisab umbes sama klassi sõiduauto kui saksa inseneri ridaelamu ees. ENSV sovhoosi mehhanisaator pidi läbi ajama kondiauruga või heal juhul sõjaaegse külgkorviga mootorrattaga.
Uus-Meremaal võrdsustati agraarsektor teiste majandusharudega 1984. Lõpetati igasu-gune pealemaksmine. Täna on Uus-Meremaa farmer maailmas üks konkurentsivõimelisemaid. Muidugi seal, kus ta turule lastakse.
Eestis likvideeriti kolhoosikord 1992. Täna on eesti farmer tootjana efektiivsem ja konkurentsivõimelisem kui nende Euroopa kolleegid, kes end aeg-ajalt piima tänavatele valamise ja karja parlamendihoone ette ajamisega lõbustavad. Ikka sama jutt ? subsiidiume on vähe.
Pole ainsatki Euroopa poliitilist kohtumist, kus ei kõneldaks Lissaboni strateegiast. Sellest, et 2010. a peab EL olema maailma konkurentsivõimelisim majandusühendus. Seega USAga vähemalt võrdne. Seni on see jäänud retoorikaks. ELi keskmine tööviljakus moodustab USA omast 70% ja vahe käriseb. Vanamoeliste ametiühingute ja farmerite mõju all olevate liikmesriikide valitsused on nurjanud Euroopa Komisjoni initsiatiivid innovatiivsete lahenduste käivitamiseks.
Nii on vastupidi Hollandi ekspeaministri Wim Koki raporti soovitustele rakendanud paljud ELi liikmed piiranguid tööjõu vabale liikumisele. Prantsusmaa survel lükati edasi ühise põllumajanduspoliitika reform. Selle asemel, et astuda samme majanduskasvu tekkeks, jahutakse vajadusest suurendada ELi eelarvet, harmoneerida ja kehtestada uusi makse.
Tragikoomiliselt mõjub ses olukorras Elysee palee ähvardus kahekiiruselisest Euroopast. Kui Saksamaal ja Prant-susmaal, senistel Euroopa majandusmootoritel, on täna vesi mootori karteris, siis uued liikmesriigid kasvatavad oma liikumiskiirust. Loomulikult on ka neil probleeme. Nt on T?ehhi eelarvedefitsiit ületanud 10% joone. Arvestades nende tööstuspotentsiaali, võib arukate poliitiliste otsuste korral oodata ka T?ehhi liitumist eurotsooniga veel sel kümnendil.
Mulle tundub, et poliitilised otsused, mis on kantud soovist Lissaboni protsess käivitada, tulevad täna hoopis tõenäolisemalt uute liikmesriikide pealinnadest kui Pariisist või Berliinist. EK, mis juba aastaid on olnud turumajanduse kuulutaja ja rakendaja, leiab samuti hoopis rohkem mõistmist Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti riikide poolt. Meenutagem või hiljutist komisjoni tüli Maastrichti kriteeriume rikkunud Prantsusmaa ja Saksamaaga.
EK sõltub Euroopa Parlamendist. Seepärast pole ükskõik, kes seal koha sisse võtavad. Kas Euroopa jätkab tulutut targutamist ühtse maksustamise üle, maksab edasi raha lehma ülalpidamiseks või võtab end kokku ja paneb rattad käima. See sõltub neist, kes juunis valima viitsivad minna.
Hetkel kuum