Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Võitja võtab kõik

Heido Vitsur 17. mai 2004, 00:00

Tänases Eestis valitseb individualismi ja vabaduse kultus. Valitseb niivõrd, et on varjutanud kõik muu ja peale selle veel iseenda. Me oleme taandanud vabaduse majanduslikule vabadusele ja toonud sellele ohvriks kõik, sealhulgas majandusvabaduse enda. Oleme olnud nii enesekindlad, et meil pole tulnud pähe vaadata ei tagasi, kõrvale ega ette.

Me keeldume mõtlemast sellele, miks ikkagi pidas J. Pier-point Morgan 19. sajandi lõpu liberaalses õhustikus vajalikuks rõhutada, et kõigist türannia vormidest on kõige ebasümpaatsem rikkuse ja sellega seonduva rahavõimu türannia.

Morgani teadmistes pole mõtet kahelda. Maailma ühe rikkaima mehena teadis ta väga hästi, milline on raha tegelik võim ning et seda võimu on väga kerge kasutada nii, et kõikjal rakenduks pokkeris kasutatav põhimõte ? võitja võtab kõik.

Eestis on majanduslikele vabadustele omistatud kesksem koht kui Euroopa Liidu ülejäänud maades. Seejuures usume, et oleme teistest targemad, ja soovitame neil meist õppida. Aga kui teised, kes on oma pika ajaloo jooksul kogenud, et nii nagu Eestis toimitakse, ei saa ühiskond olla edukas, püüavad meie tähelepanu meie probleemidele juhtida, tõrjume selle Lydia Koidula näidendist ?Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola? tuntud harimatu ja rumala taluperemehe Peeter Pindi kombel iseenese tarkuse abil tagasi.

Seepärast on läinudki nii, et oma riiki taastades andsime me talle oma näo, mis on teiste omast parasjagu erinev. SKT järgi hinnates ei ole meil seepärast seni küll halvasti läinud. Kaheksa ELiga ühinenud üleminekuriigi seas oleme me samas positsioonis kui 15 aastat tagasigi: ees Lätist, Leedust ja Poolast, aga tagapool ülejäänutest.

Sellise tulemuse saavutamiseks oleme võõramaalastele maha müünud pea kõik materiaalsed ressursid ja laenanud väljast raha juurde umbes kolmveerandi SKT ulatuses.

On läinud nii, nagu olekski täitunud ühe 80ndate lõpu naljahamba soovitus ja me oleks kuulutanud Rootsile sõja ning kohe alla andnud ja seeläbi ise pääsenud oma riigi ülesehitamise raskest kohustusest.

Lisaks sellele oleme loonud kultuuri, kus kultuur ise, haridus ja haritus ning inimlikkus ja eetika, eriti ei maksa, kuid mille kõige loomulikumateks koostisosadeks on julmus, alatus, pettus ja vale, ühiskonna terav kihistumine ning ükskõiksus kõige selle suhtes, isegi sellega uhkustamine.

Tegelikult ei olegi see kapitalism enam meie nägu, vaid meie iseloomu, ühiskonnatunnetuse ja rahvusvahelise ettevõtluse nägude segu, kus meile endile jääb järjest vähenev osa, kuid mis meid sugugi ei häiri. Võib-olla ongi nii kõige parem, sest sellist rada ei lähe asjad siinmail esimest korda.

Kui piiskop Albert oli 800 aastat tagasi siinsed rahvad en-da alla heitnud, hakkas siin elu korraldama paarsada meile võõra kultuuri esindajat. Nad suutsid korda saata enneolematult palju: maal, kus enne nende tulekut kivist ehitisi ei tuntud, kerkisid lossid, kirikud ja tõelised linnad.

Kuid veel tähtsam oli muu ? pärast eestlaste allaheitmist hakkas sellel laastatud maal rahvaarv vaatamata uutele koormustele kiirelt kasvama.

Tolleaegsetes pereplaneerimise oludes sai see tähendada vaid üht: siin olid siseprodukt ning tööviljakus kiiresti kasvama hakanud. Elu ei käinud küll kohalike arusaamade järgi ja varad kuulusid võõrastele, kuid inimese väljavaated ellu jääda olid see-eest tunduvalt paranenud.

Ajaloo kordumist mingis ulatuses võime oodata ka täna, tõsi, rahvaarvu suurenemist enam loota ei saa, aga see-eest SKT kasvu koos inimnäolisema kapitalismiga küll. On ju tänases globaliseeruvas maailmas Euroopa pea ainuke, kes seda teha püüab ja mõnevõrra ka suudab.

Võrrelgem näiteks kaht riiki: USAd ja Prantsusmaad. Esimeses neist on SKT (ostujõu järgi) inimese kohta 34 000 dollarit, teises 24 000. Ometigi ei paista prantslased selle pärast eriti mures olevat.

Esiteks saab enamik prantslastest oma 24 000 eest enam-vähem sedasama või rohkemgi kui keskmine ameeriklane. Ja kui neil midagi puudu jääbki, siis kompenseerib selle kuhjaga tõsiasi, et sel ajal, kui iga prantslase kohta tuleb aastas umbes 600 töötundi, peavad ameeriklased suurema siseprodukti eest töötama pea poolteist korda rohkem.

Lisaks ülaltoodule ei ole prantslastel 24 ja 54 eluaasta vahel erilisi probleeme töö leidmisega, sest nende arvates peaks nooremad õppima ja vanematel peaks olema võimalus piisavalt headel tingimustel pensionile jääda.

Millist ellusuhtumist eelistada, on loomulikult maitse küsimus, aga mina igatahes teen panuse euroopaliku näoga kapitalismi tulekule Eestisse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing