Diplomaat ettevõtja teenistusse!

Eesti Vabariigis hakkab ümber saama projektidiplomaatia ajastu. See on positiivne: mõlemad suurprojektid ? EL ja NATO ? on esiotsa edukalt välispoliitika mõistes põhietapi läbinud. EL on juba nüüd ennekõike sisepoliitika.

Asjaolu, et meie välispoliitika professionaalid on viimase kümnendi vältel põhiliselt kahel eelpool nimetatud suunal hõivatud olnud, annab tunda teiste võimalike välispoliitiliste eesmärkide kasinamas profileerituses. Kindlasti ei ole see etteheide, sest põhjused on ju tõepoolest kõigile mõistetavad. Nüüd aga on aeg ümber orienteeruda. Üheks oluliseks uueks eesmärgiks peab riik (eriti välisteenistus) seadma äridiplomaatia jõulise rakendamise välisesinduste kaudu.

Tagantjärele leiab suur osa välispoliitika eksperte, et Ameerika Ühendriikide eelmise presidendi Bill Clintoni välispoliitiline prioriteet oli just nimelt majandusdiplomaatia. Eesmärk oli avada poliitiliste meetmetega USA ettevõtjatele uusi turge, välispoliitika seoti tugevalt majanduse arenguvajaduste külge. Ka Eesti riik jõuab arusaamisele, et välispoliitika saab lähtuda ainult meie rahvuslikest huvidest, Eesti eripäradest. On ju loogiline, et huvid, mida meie diplomaadid teenivad maailma tasandil, on tihedasti seotud kohalike arenguvajadustega. Belgia Kuningriigi Välisministeerium viis 1998. a läbi uuringu, kus enamus küsitletud välisministeeriumidest erinevates riikides tõdesid, et esmaseks eesmärgiks on nad seadnud oma riigi majanduslikud huvid. Sarnast suhtumist peame minu arvates ootama oma ametnikelt ka Eestis.

Möönan, et omaette probleem on Eesti majanduslike huvide täpne määratlemine. Siin on kindlasti vajalik erinevate ministeeriumide panus ? pean eelkõige silmas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, aga kindlasti ka põllumajandusministeeriumi ja teisigi. Samas tuleb tunnistada, et ettevõtjate huve võivad paberil konsolideerida ning kokku võtta küll ametnikud, aga määravaks infoallikaks peaksid ikkagi kujunema Eesti ettevõtjad ise. Siin peavad tänasest oluliselt enam aktiivsust üles näitama Eesti ettevõtjate esindusorganisatsioonid ? olgu need siis Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Suurettevõtjate Assotsiatsioon või Eesti Tööandjate Keskliit. Sealt peab tulema informatsioon: millistel turgudel on ettevõtjad täna aktiivsed? Vaadates tulevikku, milliseid uusi turge näevad nad tooraine allikana või ekspordituruna? Millist informatsiooni ekspordi sihtturgudel toimuva kohta vajaksid nad senisest enam?

Kui mündi üks külg on poliitilise raamistiku andmine ning sihtide seadmine, siis teine on poliitiliste eesmärkide elluviimine ametnike tasandil. Siin lasub põhiraskus välisministeeriumil, meie saatkondadel ja esindustel suursaadikutest konsuliteni. Kui Eesti ettevõtja osaleb Saksamaal hankekonkursil või otsib koostööpartnerit, on riigi abi ja tugi hädavajalik. Meie esindajad välisriikides ei peaks piirduma vaid reageerimisega, vaid ka ennetavalt olulist informatsiooni jagama. On vaja lahendada küsimused, kuidas meie ettevõtjatele huvipakkuvatest hankekonkurssidest või võimalikest ühisprojektidest teada anda, kuidas ettevõtjaid aktiivselt kaasata, kuidas suurendada ?raha koju toomise? tõenäosust.

Belgia näide on tegelikult väga õpetlik. Tegemist on väikeriigiga, kellel looduslike ressurssidega uhkeldada võimalik ei ole ning keda ümbritsevad võimsad majandusjõud. Majandusdiplomaatia ? näiteks ekspordi edendamiseks ? ei ole sellises olukorras enam kõrvaltegevus, vaid pigem eksistentsiaalne küsimus. Eesti väliskaubandusbilanssi vaadates on selge, et Euroopas hakkamasaamiseks ja enda kehtestamiseks on jõulisel majandushuvidest lähtuval välispoliitikal ning sellest johtuval diplomaatkonna hoiakul veelgi määravam tähendus.

Autor: Tiit Matsulevit?