Noku Tartu-sugulase nimi on Maailm

Maailma stiil on enam-vähem sama eklektiline kui Nokus, kusjuures suurema osa sisetöödest on teinud vaba vaimuga maalermeister, ja kuhu pintslit ei jätkunud, sinna on lihtsalt vanad ajalehed kleebitud. Aga lõbus on, juba alates sisenemisest, kus teisele korrusele tõusmise vaeva on püütud astmete nummerdamisega kergendada. Kellel veel lustist puudu tuleb, võib söögi vahele ka kiikuda, kiiged on laudade vahel täiesti olemas. Aknavaade on üks viletsamaid ehk peaaegu pariislik ? aknad avanevad kitsasse siseõue. Aga õue vastasseinale on laia maailma pildid pandud, nii et kuidagi ei saa kurta, et midagi näha ei ole.

Kerge kukruga Tartu tudengitele sobib pisut väiksemate hindadega söögikoht hästi. Maailmas pole esimesel kohal toit, tundus mulle, vaid hoopis see, et inimestel oleks siia tore tulla ja siis muu hulgas võib ju ka süüa ja juua. Sellepärast pole rõhku pandud täispraadidele, vaid need ongi niisugused poolemõõdulised. Näiteks kauaaegne Noku külastajate lemmik kana-peekonisalat on vaatamata nimele salatiks justnagu liiga suur, praeks aga pisut väike.

Pisikesi väikseid hõrgutisi oli küll maailma eri paigust. Näiteks forelli tartar, nime järgi ouzo?ga marineeritud, lisandiks juures magus punapeet. Nii et oleks nagu Kreeka mõjudega. Kas maikuu alguses tasub Hispaania köögist pärit olevat gaspacho?t ehk külma tomatisuppi menüüsse võtta, on omaette küsimus, sest sellel ajal saada olevatel tomatitel pole veel päris õiget maitset. Ja konserviga ju päris tomatit ei asenda. Nii et seda suppi ma enne augustit Maailmas teist korda ei telliks.

Järgmiseks korraks või järgmistele külastajatele jääb hinnata Lõuna-Aafrika hakklihavormi ehk bobottie headus, seekord jäi see eksootilise kõlaga asi proovimata. Ja veel oli valik Itaalia pastaroogasid ja siit-sealt muudki.

Käisin Maailmas siis, kui see ainult nädalajagu oli avatud olnud. Aga kõik toimis, nii et uustulnukas on algusest peale töökorras restoran.