Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Pärimisseadus kehtestab inimese tahte

Aleksander Vares 21. mai 2004, 00:00

Mis vahe on testamendijärgsel ja seadusjärgsel pärimisel? Pärimisega seonduvat küsimuste ringi käsitleb põhjalikult 1997. a jõustunud pärimisseadus, mis ühena vähestest seadustest ei muutunud Eesti astumisega ELi. Põhieesmärk nimetatud seaduse loomisel oli kehtestada inimeste võimaliku tegeliku tahte teostamine pärast nende surma. See tähendab, et kõige suuremat õigust pärandvarale omavad pärandaja lähedasemad inimesed ehk abikaasa ja lapsed, kelle vahel jagatakse üldjuhul võrdsetes osades pool pärandaja abieluvarast ja kogu lahusvara.

Sama seadus reguleerib keerukamaid olukordi, kui näiteks pärandajal ei ole lapsi või mõni pärijatest osutub pärimisvõimetuks. Pärimisõiguse kohaselt on teise ja kolmanda järjekorra pärijateks pärandaja vanemad ja vanavanemad, kusjuures abikaasa olemasolul suureneb tema osa pärandvarast võrdeliselt sellega, mida kaugemad sugulased on õigustatud pärandi osa vastu võtma.

Tulenevalt inimsuhete keerukusest on levinud olukorrad, kus seadusjärgse pärimise puhul õiglasena tunduv skeem ei osutu tegelikkuses objektiivselt rakendatavaks. Nt ei piisa seadusejärgsest pärimisest juhtudel, kui pärandaja soovib kindlustada pärast oma surma töövõimetu sõbra ülalpidamist, lemmiklooma eest hoolitsust või kodutalu säilimist. Sellistel juhtudel tuleb üldreeglina kõne alla testamendi koostamine ja teatud juhtudel pärimislepingu koostamine. Testamendi vormid on notariaalne testament ja kodune testament. Koduse testamendi oluline kitsendus on, et tema kehtivusaeg on piiratud 6 kuuga alates koostamisest.

Notariaalse testamendi eelis on notari kinnitus testamendi sisu kohta või selle hoiulevõtmine, garanteerimaks selle täitmist. Samas kahandab notariaalse testamendi kindlust asjaolu, et hiljem saab seda muuta või olematuks te-ha lihtkirjalikus vormis ehk notariaalsest testamendist hilisema koduse testamendiga.

Kohtupraktikast on tuttavad olukorrad, kus leiab aset pärijate varjamine notari eest pärimistunnistuse väljaandmisel. Seega osutub tihti otsustavaks asjaolu, et kui pärija on pärandi vastuvõtmiseks asunud valdama, kasutama või käsutama kas või osa pärandvarast, loetakse, et ta on kogu pärandi vastu võtnud, mis samas aga tulenevalt riigikohtu kohtupraktikast ei välista pärimist nende pärijate poolt, kes ei valda pärandvara pärandi avanemise hetkel. Sellest tulenevalt kuni pärandvara jagamiseni kaaspärijad valdavad, kasutavad või käsutavad pärandvara kaasomandi kohta käivate sätete kohaselt. Seega inimeste kartus, et testamendi koostamata jätmisel läheb vara kaotsi, ei ole reeglina põhjendatud.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:28
Otsi:

Ava täpsem otsing