2004 on hilja Soome kunagist kogemust üle võtta

Kaarel Kilvits 24. mai 2004, 00:00

Riikliku riskikapitalifondi loomise kava on tekitanud ajakirjanduses terava diskussiooni. Tegelikult on tegemist tühise summaga. 800 miljonit krooni 4?5 aasta jooksul 20?30 ettevõttesse pole suur raha isegi Eestile ega võimalda niikuinii oluliselt parandada meie majanduse struktuuri.

Kuigi fondi eesmärgiks peetakse ettevõtlikkuse, mitte pelgalt teaduse ja tehnoloogia toetamist, lähtutakse siiski vajadusest tõsta meie majanduse tehnoloogilist taset. ELi edukamad liikmesriigid kulutavad teadus- ja arendustegevusele 2?3,5% SKPst. Riigi osa selles on ligikaudu 40%, st 1,2% SKPst. Plaanitav 160?200 mln krooni aastas võimaldaks tõsta Eesti vastavat näitajat (praegu 0,8% ringis) maksimaalselt 0,15 protsendipunkti võrra.

Kindlasti oleks riskikapitalifondist kasu meie kõrgharidusele. Teaduslikku uurimistööd ei tehta ainult selleks, et midagi avastada, leiutada, teada saada. See aitab ka teaduse ja kõrghariduse taset tõsta ning seeläbi paremaid spetsialiste koolitada. Aga suurt otsest efekti üha enam globaliseeruva majanduse tingimustes küll loota ei maksaks.

Kavandatav riskikapitalifond oleks eilsete meetodite rakendamine homses maailmas. Tegelikult kujundavad ja viivad tööstuspoliitikat ellu riikide asemel hoopis rahvusvahelised korporatsioonid. Rahvuslikud turud ei kujuta endast olulisi üksusi ning mobiilsel kapitalil (tootmisel) on alati võimalus suunduda sinna, kus tänu parematele konkurentsieelistele investeeringud suuremat kasumit annavad. Seetõttu ei pruugi edukas projekt Eestis uusi töökohti luua ega maksulaekumisi suurendada.

Ettevõtjad näevad riiklikus fondis lüpsilehma. Nad jätaksid kulud ja riski meeleldi riigi kanda, võimalikud tulud hoiaksid aga endale. On oht, et ettevõtjad müüvad edukad väljatöötlused rahvusvahelistele korporatsioonidele või viivad tootmise üle mõnda teise riiki.

Me lähtume tänases globaalses majanduses eilsetest arusaamadest ja sonime Eesti Nokiast. On aeg mõista, et 2004. aastal on hilja Soome kunagist kogemust üle võtta ja rakendama hakata. Nokia fenomen tekkis tõesti suuresti tänu riigi toetusele. Kui palju maksumaksja raha tegelikult Nokiasse kanditi, on Soome valitsusringkondades tabuteema. Tollal oli maailm suletum ja kapital paiksem ning asi läks õnneks.

Aga Nokia õitseaeg ? suure tööandja ja maksumaksja ülim kasulikkus riigile ? kestis vaid kümmekond aastat: alates 1990. aastate algusest (pärast seda, kui televiisorite tootmine ebaõnnestus ja tollane peadirektor ennast üles poos) kuni 2000. aastate alguseni. Siis sai Nokia lõplikult rahvusvaheliseks korporatsiooniks ja muutus valitsusele pigem nuhtluseks.

2002. aastal töötas Soomes 40% Nokia töötajatest, praegu töötab veelgi vähem. Firma suurim ja kasumlikem tootmine asub nüüd hoopis Hiinas. Soomel on Nokiast üha vähem kasu tööandjana ja maksumaksjana. Peadirektor Jorma Ollila räägib valitsusega jalad laual ja ähvardab ? kui kõiki tema nõudmisi kohe ja täielikult ei täideta ? tootmise üldse Soomest välja viia. Riskikapitalifondiga tekib kindlasti ka poliitilisi, tehnilisi jm probleeme. Päris kindlasti hakkavad poliitikud kaklema fondi juhtorgani kohtade pärast.

Toetust saavaid ettevõtjaid hakatakse valima parteilise kuuluvuse, poliitilise ustavuse ja valimiskampaania rahastamise järgi. Maksumaksja rahaga toetatakse väikest hulka eraettevõtjaid. Esialgne prognoos, et riskikapitalifondi haldusüksus võtaks aastas fondi mahust 2?4%, on kahtlane. Selliste fondikeste haldusüksused panevad enamasti hakkama 10% rahast.

Üksikute harude, ettevõtete ja projektide väljavalimine, et neid siis finantseerida, oleks sisuliselt maksumaksja raha suunamine ühte või teise majandusvaldkonda. Riiklik riskikapitalifond hakkaks maandama maksumaksja rahaga erakapitali riske. On võimalikud teravad süüdistused ülejäänud harude, sektorite, ettevõtete ja ka regioonide diskrimineerimises.

Suurem osa rahast läheks täiesti loogiliselt kõrge lisandväärtusega kõrgtehnoloogilistesse harudesse, nn tehnoloogiasektorisse, tehnoloogiamahukatesse ettevõtetesse, eriti muidugi IT valdkonda.

Taanduvate tööstusharude, väikese lisandväärtusega ja madala tehnoloogilise tasemega tootmisvaldkondade ?ansid fondist raha saada on nullilähedased.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing