Logistiliste tegevuste mõõtmine näitab kätte kitsaskohad

Tänu raamatupidamiskohustusele omab enamik ettevõtteid suhteliselt head ülevaadet oma finantsseisust. Kasum-kahjum ja muud finantsnäitajad on kahtlemata äärmiselt olulised, kuid nad näitavad siiski vaid tulemust, mitte seda, kuidas tulemuseni jõuti.

Et ettevõttes toimuvatest protsessidest aru saada, ei piisa rahalistest näitajatest, sest need ei aita mõista ettevõtte igapäevatööd ja sellega seotud probleeme. Logistikas, nagu igas teiseski valdkonnas, on oma tegevusindikaatorid (inglise keeles performance indicators), mis peaksid andma juhtimiseks vajalikku teavet.

Peamised logistiliste tegevuste mõõdikud seonduvad kulude, tootlikkuse (tootluse), kvaliteedi (klienditeeninduse) ja ajalise täpsusega. Protsesside hindamise vajadus ei sõltu sellest, kas ettevõttes on oma logistikaosakond või ostetakse logistilisi teenuseid sisse, vaid mõjutab ainult seda, kuidas ja milliseid tegevusmõõdikuid kasutada.

Mitmed Ameerikas ja Lääne-Euroopas läbi viidud uuringud näitavad, et enamik ettevõtteid peab arvestust tellimuste täitmise ajalise täpsuse üle. Reeglina kehtestavad ettevõtted teatud ajalise piiri, mille jooksul saadetis peab kohale jõudma. Näiteks toidukaupadega tegelevates ettevõtetes võivad need piirid olla väga karmid, arvestatakse kuni 15minutilise täpsusega, kuna kaupluste avamise ajaks peab erinevatelt tarnijatelt saadav kaup olema kohal ning riiulitele paigutatud.

Enamik ettevõtteid peab ka küllalt täpset arvestust transpordikulude üle. Konkreetsete mõõdikute osas esineb aga palju erinevusi. Näiteks võib ettevõte oma transporditeenuse pakkujaga olla kokku leppinud, et tasumine toimub massi alusel ? iga täiendav kilo kaupa suurendab transpordikulu. Seevastu osa ettevõtteid lähtub hinna määramisel sõidukordade arvust. Sellise variandi puhul on teenuse kasutaja huvides iga kord autosse võimalikult suur kogus kaupa laadida, sest auto täitumus või saadetise mass ei mõjuta transpordi hinda.

Tootlikkusega seotud tegevusmõõdikud puudutavad näiteks laopinna kasutust või veokite täidetust. Enamasti on sellised näitajad väljendatud protsendina potentsiaalsest ehk ideaalsest mahust. Omades pidevat ülevaadet sellest, kui suur osa laopinnast on reaalselt kasutuses, saab ettevõte teatud juhtudel suurendada oma tulusid laopinda välja rentides. Näiteks kui on teada, et nõudluse varieerumisest tingituna on ladu suvel oluliselt tühjem kui teistel aastaaegadel, saab suvehooajaks pakkuda laopinda teistele ettevõtetele, kes sellest puudust tunnevad.

Teisalt võivad tootlikkuse näitajad olla seotud ka töötajatega: näiteks laopersonali puhul saab hinnata, mitu tellimust üks töötaja päeva jooksul täidab, ja siduda tulemuse töötasustamise süsteemiga.

Kvaliteediga seotud tegevusmõõdikud hõlmavad näiteks a) noppimise täpsust laos ehk mitu protsenti tellimustest täidetakse vigadeta, mis tulenevad laotöötajate hooletusest, b) saatelehtede ja muu dokumentatsiooni korrektsust ehk kui suur osa tellimustest jääb täitmata või hilineb, kuna paberites on viga või ebaselgus, ning c) tarneahelas riknenud või purunenud toodete osakaalu ehk lohakast käsitlemisest tingitud toodete purunemist või aegumisest tingitud toodete riknemist ja vananemist. Väga oluline on omada ülevaadet klientide esitatud kaebustest: kui palju neid on esitatud ning kas ja kuidas need on rahuldatud.

Ülalpool kirjeldatud niinimetatud standardmõõdikud on suuremal või vähemal määral kasutatavad igas ettevõttes. Lisaks üldistele näitajatele peaks aga igas ettevõttes olema tegevusindikaatorid, mis kajastaksid firma eripära. Näiteks külmtoodete müügiga tegelevas logistilises ahelas on enesestmõistetav, et pidevalt jälgitakse ruumide temperatuuri.

Spetsiifilised mõõdikud peaksid olema vastavuses firma jaoks kriitiliste tegevustega. Näiteks mõnede Lääne-Euroopa kaubanduskettide jaotuskeskuste tööd hinnatakse ka saadetise väljastamise ajalise täpsuse alusel: see on mõistetav, kuna väga lühikese aja jooksul tuleb jaotuskeskustest teele saata suur hulk saadetisi ning klienditeeninduse tase sõltub kauba väljastamise operatiivsusest.

Teeninduskulude analüüs on enamikust teistest tegevusmõõdikutest mõnevõrra keerulise, kuid samas ülevaatlikum. Selle eesmärk on välja selgitada, kui palju kliendi teenindamine ettevõttele maksab ning kui palju kliendilt tulu teenitakse. Oluline on siinjuures siduda tulud ja kulud konkreetsete klientidega. Teisisõnu analüüsib ettevõte eraldi iga kliendi kasumlikkust.

Sellise kliendipõhise analüüsiga võib näiteks ilmneda, et mõni firma suurklient esitab tellimusi kaootiliselt, kuid samas nõuab tellimuste kiiret täitmist, mis toob kaasa logistikakulude kasvu. Seeläbi ei pruugi suurkliendi teenindamine käibega võrreldes anda kuigi märkimisväärset kasumit.

Teine tüüpiline näide on klientidest, kes esitavad tellimusi harva, kuid ei eelda nii kiiret reageerimist. Selliste klientide teenindamine on sageli keskmisest kõrgema kasumlikkusega.

Logistiliste tegevuste mõõtmise puhul on oluline, et saadud andmeid ka kasutataks: vähe on kasu teadmisest, et viimasel kuul jäi 3% tellimustest täitmata, kui ei analüüsita, miks nii juhtus ja kuidas oleks võimalik neid probleeme vältida. Ka tuleks logistika mõõtmisel vältida liigset pedantsust ? igasuguse mõõtmise eesmärk on siiski saada hea ülevaade ettevõttes toimuvatest protsessidest. Andmete kogumine kogumise pärast ei muuda firmas toimuvat läbipaistvamaks.

Et töötajad kvaliteedi mõõtmist tõsiselt võtaksid, võib selle boonuste süsteemiga siduda ? laotöötaja, kellel on vigaselt täidetud tellimusi alla 1%, saab preemiat.

Autor: Rein Jüriado