Oma raha aitab riigi majandust suunata

Krooni kiputakse pidama lihtsalt rahatäheks ja unustatakse ära, et raha on tegelikult majandusinstrument. Laskumata täpsematesse selgitustesse, mis on raha ja kui tähtis vahend on see meie riigi eksisteerimise tagamisel ja jätkusuutlikul arendamisel, tahan tuletada meelde mõned vanad tõed. Kahjuks on need tõed jäänud nii mõnelgi poliitilisel ühendusel kahe silma vahele, olgu siis põhjuseks lühinägelikkus, pahatahtlikkus või lihtsalt teadmatus.

Esmalt peetakse iseenesestmõistetavaks, et ühinedes Euroopa Liiduga peame kõikide eelduste kohaselt tulevikus oma rahast loobuma. Seda ei saa aga käsitleda kui saatusest ettemääratud ja mõjutamatut toimingut.

Esialgu on otsustatud ainult see, et Eesti peab olema 2007. aastaks valmis eurole üle minema. Millal tegelikult üle minnakse, on meie enda määrata ja Rahvaliidu nägemuses rahva otsustada. Eesti saab ja tohib oma kroonist loobuda ainult juhul, kui on tagatud meie iseseisvus ning Euroopa kasvu- ja stabiilsuspakti nõuete täitmine kõigi liitunud riikide poolt.

Praegu asjad nii ei ole, Saksamaa ja Prantsusmaa eiravad mõlemad stabiilsuspakti nõudeid. Iga majandusega kokku puutunud inimene teab, et lepingud hakkavad korralikult tööle vaid siis, kui kõik asjaosalised nendest võrdselt kinni peavad. Ühinemine leppega, mida meist suuremad ja mõjukamad majandused täita ei kavatse, on Eestile ohtlik.

Teine eurole ülemineku pooldajate argument on see, et nii on majandusele kasulik.

Tegelikult on Euroopas majandusvabaduselt esirinnas just need riigid, kes pole oma rahast loobunud. Suurbritannias, Rootsis ja Taanis on majanduskasv ELi keskmisest kiirem ja tööhõive juba mainitud Saksamaaga võrreldes tublisti parem. See tähendab, et neil riikidel ja nende kodanikel läheb paremini kui keskmisel ELi riigil ja enamikul euroliidu elanikel. Suurbritannias ja Rootsis ongi euro vastu peamiselt väikeste ja keskmiste äriettevõtete omanikud ja töötajad, sest nad saavad aru oma raha kasulikkusest.

Euroopas on ühisraha loodud sajandeid. Alati on tekkinud ja kadunud vääringud olnud kasulikud Lääne-Euroopa keskel asunud riikidele.

Samas on selge, et majanduskeskkond paratamatult muutub. Juurde tekib küll uusi võimalusi, kuid samas kasvavad ka võimalikud ohud.

Krooni säilitamine on võimalus luua puhver nende ohtude ja meie majanduse vahele.

Igaüks saab aru, et üleilmastumine on pöördumatu, kuid globaliseerumine ja integratsioon ei tähenda assimileerumist. Küsimus on selles, kuidas kaitsta oma rahva huve ja tagada eestluse elujõu edasikestmine. Kahjuks kiputakse Eestis keskenduma teisejärgulistele probleemidele ja kogu auru vile peale ära raiskama.

Ärgem unustagem ELiga liitumise saginas ühiskondlikus kokkuleppes püstitatud eesmärke. Pidades meeles vajadust hoolitseda terve riigi ühtlase arengu eest ja keskendudes tulevikule, saame tagada kogu meie rahva huvide kaitse ja heaolu nii praeguses kui ka tuleviku Euroopas.

Autor: Vladimir Maslov