Kokkuleppel võiks osa puhkust asendada lisatasu

Äripäev toetab Eesti Tööandjate Keskliidu mõtet, et töötaja puhkus võib tööandja ja töövõtja vastastikusel kokkuleppel olla ka lühem kui neli nädalat, näiteks 20 kalendripäeva, ja ülejäänud puhkuseaeg makstaks välja rahas.

Seadusemuudatus võiks meie arvates praktikas rakenduda nii. Töövõtjal on tööaasta jooksul õigus puhata teatud arv kalendripäevi, mis on vähemalt 28. Kui tööaasta lõpul selgub, et kõiki puhkusepäevi pole ?täis puhatud?, tekiks kaks võimalust: kas kanda saamata jäänud puhkusepäevad üle uude tööaastasse nagu praegu või maksta need lisatasuna välja. Viimase ettepaneku teeks kindlasti töötaja, tööandjale jääks õigus seda aktsepteerida või mitte.

Paindlikuma lisavõimaluse teke seadustaks ka n-ö de facto tekkinud olukorra: töötaja pole mingil põhjusel täispuhkust välja võtnud ja seda fakti ei saa teha olematuks, võimalik, et ka heastada, pikema puhkuse võimaldamisel edaspidi. Võib-olla töötaja ei soovigi seda, vaid oleks parema meelega nõus rahalise kompensatsiooniga. Inimeste töövõime on erinev. Kinnitame veel kord, et tööandja ise niisugust tasaarvelduse ettepanekut teha ei saaks; seega, kes ei soovi, selle töös ja puhkuses midagi ei muutuks.

Puhkusegraafiku koostamise ajal märgib töötaja, kes soovib täit puhkust, selle graafikusse ära. Kes ei ole kindel, et vajab täit puhkust, määrab kindlaks vaid osa, jättes ülejäänu reservi. Kuna praegu näeb seadus ette kogu puhkuse kindlaksmääramist 31. jaanuariks, siis tuleks seadusesse teha ka vastav täiendus. Niiviisi kujuneks välja paindlik ja töötaja huve arvestav puhkuse planeerimine.

Töötajaid, kel puhkust välja võtmata, ei olegi vähe. Selleks ei peagi olema tingimata ?asendamatu? juhtivtöötaja. Võib vabalt olla ka töötaja, kes on teinud näiteks pikemaid reisiplaane ja selleks talviseks ajaks puhkust varunud ? ent plaanid muutusid. Mida sel juhul ootamatu vaba ajaga peale hakata, ehk on rahaline kompensatsioon hoopiski õigem?

Teisalt: kui töötaja soovib korraga välja võtta näiteks nelja aastaga kogunenud puhkuse (kauem venitada praeguse seaduse järgi ei saa), võib see tööandjale suuri probleeme tekitada. Aga õigust takistada pole, sestap oleks vähemalt osaline kompenseerimine igati mõistlik.

Tõenäoliselt tuleb seada ka puhkusepäevade alampiir, et töötaja aastaid järjest ilma puhkuseta suurema palga nimel ei vihuks. Nii põleb ka kõige tugevam töönarkomaan läbi. Täpselt nii, nagu ületunnitööle on seatud piirid.

Kartus, et tööandjad hakkavad puhkusekompensatsiooni kohe peale suruma, võib olla asjatu. Stabiilse tööre?iimi korral on töökohtade arv optimaalne ja töötajate puhkustega puhkusegraafiku koostamisel ette arvestatud. Lühem puhkus võib seega kulutada üksnes ettevõtte palgafondi, andmata lisaefekti.

Puhkuse vastastikusel kokkuleppel kärpimine oleks vastu ametiühingute tegevussuunale (eeskujuks toodavas Euroopas), mille järgi puhkused pikenevad ja ka riigipühade arv kasvab. Samas kogub Eestis populaarsust kodustöötamine ehk kaugtöö, mille puhul tööaeg ja puhkus on suuresti töötaja enda otsustada. Arvame, et suurem paindlikkus, lisavõimalused ja vastastikune kasu peakski olema märksõnad.

Autor: ÄP