Värskendatud vanad mälestused

Sellised väärtused kappides ja albumite vahel on suurepärased, kuid näevad neid ainult vagasemad külalised, kellele pererahvas julgeb albumid pihku suruda.

Perekonnaajalugu seina peal on küll traditsiooniline, kuid samas alati isikupärane. Isegi kui ammusurnud sugulastel tuleb jagada ruumi paljude elusolevatega, on tõenäoline, et nendega kaunistatud sein kummuti kohal on kindlasti omapärasem kui näiteks postimüügikaubamajadest või mujalt pärit laiatarbekaubaga dekoreeritu.

Kõigepealt tuleb hinnata foto seisukorda. Vanad fotod on sageli väga teravad ja kui kujutis emulsioonis on tuhmumata vastu pidanud möödunud sajandi algusest, on tõenäoline, et see säilib veel väga kaua. Kui jälgida kõige lihtsamaid ettevaatusabinõusid, on lootust ka väga vana fotot niimoodi näidata, et see teda ei kahjusta. Näiteks ei tohiks foto jääda seinale, kuhu paistab päikesevalgus otse peale. Samuti tuleb pildi uuel raamimisel sättida fotopaberi ja klaasi vahele paksemast paberist paspartuu, et vältida foto ja klaasi kokkukleepumist võimaliku niiskuse või mõne teise teguri tõttu. Möödunud sajandi algul raamitud fotodel on see mõnikord juba olemas. Tõsi, need vormistati sageli ainult paspartuuga, klaas oleks aga väga hea kaitse mehaaniliste vigastuste vastu.

Fotot ohustavad enamasti samad nähtused kui igasugust muud paberitki. Päikesevalgusest oli juba juttu, kurja võib teha ka liigne niiskus või kuivus, ohtlikud on temperatuurikõikumised. Niiske ja soe ümbrus soodustab hallituse levikut. Foto kujutist kandev emulsioonikiht on väga õrn, seetõttu on mehaaniliste vigastuste tõenäosus küllalt suur.

Kui pildi seisukord ei ole kiita, aga kallist mälestust tahaks näidata teistelegi, võib abi leida digitaalsest fototöötlusest. Tulemuseks on koopia vanast pildist, mis võib olla samasugune kui originaal, aga osava töötleja käes muutuda sootuks paremaks.

Mida siis on võimalik ette võtta? ?Väga hästi on võimalik peita mitmesuguseid kahjustusi. Ära saab kaotada murdejälgi, pildi pinnale jäänud niiskuseplekke, tumenenud ja pleekinud kohti,? ütleb Anu Fotos vanade fotode restaureerimisega tegelev Neeme Aria.

Vanadele fotodele on sageli juba nende valmimise ajal jäänud defekte, näiteks on negatiivi katnud tolm ja karvad jätnud pildile jälgi. Ka neid on võimalik tagantjärele kaotada.

Kui kallist esivanemat pildistanud fotograafil polnud käepärast korralikku tehnikat või on mõnel subjektiivsemal põhjusel foto lihtsalt udune, samas siiski kas haruldane või ilus, on just see täiendav põhjus lasta pilti töödelda. ?On täiesti võimalik visuaalselt pilditeravust juurde anda. Samuti saab aidata juhul, kui pilt on üsna ühtlaselt hall ? mõne hiireliigutuse järel muutub kujutis tunduvalt kontrastsemaks,? kirjeldab Aria piltide taastamise digitaalseid võimalusi.

Oli aeg, kui fotoateljeedes aidati defektide või valgustusvigadega pilte pliiatsiga retu?eerides järgi, ka selliseid silmatorkavaid parandusi on võimalik vähem nähtavaks korrigeerida. Juba seetõttu, et paljud vanad fotod pildistati tänapäevastest hoopis suurematele negatiividele, on nad väga teravad ja detailirikkad ning kannatavad isegi pildilt skaneerides suurendamist. Viimane tegevus võib olla mõnevõrra komplitseeritud juhul, kui originaalpilt on mustrilisel paberil.

Kui keegi jättis teile mälestusfoto asemel peotäie tükikesi, ei tule veel meelt heita. Neid saab kokku laduda nagu puslet, hävinud tükikesi võib ?välja mõelda?. Ilmselt pole see siiski võimalik juhul, kui kaotsi on läinud mõni nii oluline detail nagu nägu, käed või veel midagi, mis pole pildiloogikast lähtudes aimatav.

Arvestades möödunud sajandi keskel olnud segaseid aegu, pole vist ime, et leidub tolleaegseid abielupaare, kellest pole säilinud ühtegi ühist pilti. Kui aga on olemas eraldi pildid enam-vähem samast ajast, võib ju ühe perekonnapildi kokku panna. Sel juhul pole tähtsust ka asjaolul, et üks portreedest on päris suur ja teine mahuks vabalt rahakoti vahele. Peaasi, et need on pildistatud enam-vähem sarnases valguses. ?Räägitakse, et niisuguseid ettevõtmisi on ka olnud,? teab Neeme Aria.

Nüüdisaegseid võimalusi arvestades tuleks ju kõne alla ka vanast pildist peaaegu päris uue tegemine. Põhimõtteliselt on võimalik välja nokitseda peaaegu kõik, mis on pildile tema eluajal juurde tekkinud, ja saada tulemus, mis näeb välja nagu uus. Seda ta mõnes mõttes ju ongi, jäädvustades siiski mälestusi ammumöödunud aegadest. Aga võib-olla pole mõtetki kõiki ajajälgi kaotada, need võivad olla lihtsalt dekoratiivsed ja kanda ka omamoodi teateid vahepeal möödunud aegadest. Viimase otsuse kasuks räägib ka fototöötluse tunnihind sellega tegelevates firmades.

Paljud vanad fotod polegi ju õieti päriselt must-valged, neid on toonitud või on värvierinevus tingitud mõnest vanast tehnoloogiast. Muidugi on tänuväärne võimalus ehe värvitoon säilitada, aga kui see kuidagi ei meeldi, võib tooni asendada ka mõnevõrra teistsugusega.

Kui fotost on sobiv koopia eksponeerimiseks, mis saab siis vanast pildist edasi? Siinkohal tuleb järele mõtelda, kui oluline on pildi originaal. Kui foto oli ainult iluvigadega ? tuhm või mõne muu veaga, mis edasi ei arene, võib talle otsida koha, kus ta turvaliselt tulevasi aegu ja huvilisi ootab. Väga hea koht sellise foto säilitamiseks on korralik vahelehega fotoalbum. Ütlemata ei saa jätta, et niisuguse albumi õige koht on suletud kapis ja mitte riiulil.

Kehvas seisus, aga väga vana või mõnel muul põhjusel olulise foto puhul võiks kaaluda originaali konserveerimist. ?Kujutist kandvat emulsiooni pole võimalik ennistada, seda on võimalik ainult konserveerida. Paberit muidugi saab restaureerida, nii et edasine lagunemine lakkab, samuti on võimalik peatada näiteks hallituse levikut,? ütleb Tartu Ülikooli Raamatukogu ennistuskeskuse juhataja Ene Sarap. Tema sõnul ei saa vana foto konserveerimiseks koduste vahenditega peaaegu midagi teha, abi tuleb otsida restaureerijatelt või konservaatoritelt. On arukas pakkida foto ettevaatlikult paberisse ja viia spetsialistile näha.

Tolmu võib täiesti kuivalt fotolt püüda väga ettevaatlikult näiteks vatiga eemaldada, kindlasti ei või seejuures pildi pinda nühkida ning peab olema kindel, et tegemist on tolmu, mitte hallitusega. Hallituse ärapühkimine ruumis tähendab seeneosakeste levimist üle terve ruumi ja paraku ka uut võimalikku nakkust. Kogu ülejäänud isepäästmine võiks kõne alla tulla alles pärast asjatundja nõuandeid.

Avastamisrõõmu peaks niisugune inventuur oma fotokogus pakkuma kindlasti. Võibolla annab see ka võimaluse parandada suhteid vanemate sugulastega ? vaja ju täpsustada, kes on see madruseülikonnas jõnglane vanatädi kõrval!

Autor: Andra Kirna