Mis ameeriklastega lahti on?

Miks ameeriklased hädas on? 11. septembri traumaatiline sündmus raputas rahvast hingepõhjani. See poleks asjade käiku halvemusele pööranud, kui president Bush oleks teisiti reageerinud. Sõja kuulutamine terrorismile oli mõistetav ja vahest kohane kõnekujundina, Bush mõtles seda aga täht-tähelt.

Siin on otsene seos kinnipeetute teotamisega USA sõdu-rite poolt Abu Ghraibi vanglas. Seal polnud tegu paari musta lambaga, vaid USA võimude sallitava, julgustatavagi suundumusega. Näiteks jälgib USA sõjaväe kohtujuristide korpus JAG Corps rutiinselt kahesuunalise peegli tagant sõjaväelisi ülekuulamisi, aga see tava katkestati Afganistanis ja Iraagis. Rahvusvaheline Punane Rist hakkas kuritarvituste üle kaebama juba detsembris 2002.

Kerge on näha, kuidas terrorism võib piinamiseni viia. Mullu suvel tegin Wall Streeti investorite kohtumisel küsitluse selle kohta, kas nad andestaksid piinamise kasutamise terroristide rünnakute ennetamiseks. Nad arvasid, et keegi võiks seda teha, ilma et nemad sellest teada saaksid.

Kahjuks on ameeriklased nüüd ohvrid, kellest said paha-tegijad. Septembrist 2001 on sõda terrorismiga nõudnud rohkem süütuid ohvreid kui tõid terroristide rünnakud. Seda as-jaolu ei tunnistata, kuna ohvrid pole ameeriklased. Maailm aga sellist vahet ei tee ja arvamus USAst on halvenenud.

Bushi administratsioon teadis, mida ta teeb terrorismile sõda kuulutades ja seda ettekäänet Iraaki tungimiseks kasutades. Ehk ei tunnistanud Bush seda isiklikult, küll aga asepresident Dick Cheney ja Pentagoni kontsentreerunud äärmuslased, keda juhib usk, et rahvusvahelised suhted põhinevad võimul, mitte seaduslikkusel. Kuna USA on maakera võimsaim riik, peaks ta võimu veel enam kasutama.

Invasiooni Afganistani võiks õigustada sellega, et Taliban pakkus bin Ladenile ja Al Qae-dale turvalist kohta väljaõppeks. Iraaki tungimist samamoodi õigustada ei saa, kuid administratsiooni ideoloogid tegid seda ikka. Bush suutis rahvast veenda, et Husseinil on seos 11. septembriga ja tal on massihävitusrelvi. Kui mõlemad väited valeks osutusid, väitis ta, et USA tungis Iraaki, et Iraagi rahvas vabastada.

See väide oli veelgi otsitum. Kui USA oleks tõepoolest Iraagi inimestest hoolinud, saadetaks rohkem vägesid kaitsma mitte ainult naftaministeeriumi, vaid ka muuseume ja haiglaid. Selle asemel laastati Iraak.

Nüüd, kus USA oma positsiooni enam kaitsta ei suuda, annab Bushi administratsioon Fallujas ja mujal võimu üle kohalikele vägedele. See loob pinnase pigem usulisteks ja etnilisteks erimeelsusteks ja võimalikuks kodusõjaks nagu Bosnias kui demokraatiaks.

Ma tahaksin kõige selle eest süüdistada Bushi ja tema meeskonda. Sellega ignoreeriksin aga tõsiasja, et Bush mängis vastuvõtlikule kuulajaskonnale. Pärast kõike juhtunut usaldab USA valijaskond jätkuvalt riikliku julgeoleku küsimustes Bushi. Kui see jätkub ja Bush tagasi valitakse, peavad ameeriklased endalt küsima, mis nendega lahti on.

Tundub, et terroristid on tabanud nende kollektiivse psüühika nõrka kohta, muutes nad kartlikuks ja leidnud Bushi administratsioonis teenistusvalmi konspiraatori. Viimane leidis, et 11. septembri tekitatud hirmu toitmine on neile kasulik. Terrorismile sõda kuulutades ühendas Bush riigi enda selja taha. Hirmule alistudes teevad aga ameeriklased terroristidele heateo, lõhkumata vägivalla nõiaringi, mille tulemus võib olla püsiv sõjaolukord. Sõda terrorismiga ei pruugi iialgi lõppeda, kuna terroristid on nähtamatud ja ei kao kunagi.

Sõda terrorismiga lõhestab maailma. Ellujäämise eest võideldes, olgu Jugoslaavias või Iisraelis, jäävad kõik truuks oma rahvale, olgu selle poliitika vale või õige. Seda psüühilist seisundit püüab Bush õhutada väitega, et kes pole ?meiega?, on terroristidega.

Selline suhtumine ei sobi avatud ühiskonna ideega, mis põhineb arusaamisel, et keegi ei valda lõplikku tõde. Jõud ei pruugi ilmtingimata õigust tähendada. Bushi administratsi-ooni poliitika tagasilükkamisest ei piisa: USA peab uuesti kinnitama avatud ühiskonna väärtusi ja põhimõtteid. Sõda terrorismiga on hälbimus. Ameerika peab end terroristide rünnakute vastu kaitsma, kuid see ei tohi muutuda tema olemasolu peamiseks eesmärgiks.

Praegu ei suuda keegi USA sõjalise võimsuse vastu välja astuda. Peamine oht USA posit-sioonile tuleb seest, mitte väljast. Kui ameeriklased ei mõista, et neil ei pruugi õigus olla, riskivad nad riigi domineeriva positsiooni õõnestamisega.

Võimsaimaks riigiks olemine annab USA-le privileegid, kuid paneb peale ka kohustused. Kui ameeriklased soovivad oma privilegeeritud positsiooni säilitada, ei tohi nad se-da kasutada ülejäänud maailma käsutamiseks, vaid selle heaolu tagamiseks. Paljud probleemid ? rahu säilitamine, seaduslikkuse ja korra tagamine, keskkonnakaitse, vaesuse vähendamine ja terrorismiga võitlemine ? nõuavad aga kollektiivset tegutsemist. Ennetavate sõjaliste aktsioonide asemel peaks USA püüdlema konstruktiivse ennetustegevuse poole, see looks maailmas parema tasakaalu piitsa ja prääniku vahele.