Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Tallinna linn ei suvatse arhitektidega asjalikku dialoogi pidada

Liivi Tamm 02. juuni 2004, 00:00

Veronika Valk: Mina tahaksin kõigepealt Tallinna mereääre teemal sõna võtta. Praegu puudub seal igasugune süsteem ja nii näib, et osa objekte on kasutud ja tuleks lammutada või ümber teha.

Kõik need mereäärt mööda kulgevad suured objektid, nagu Linnahall, reisisadam, Patarei merekindlus ja vesilennukite angaarid, tuleks omavahel siduda. Ja angaaridesse teha õhupallimuuseum. Kuna nende konstruktsioonid on kokku kukkumas ja renoveerimine kohutavalt kallis, oleks üks väljapääs kasutada eksponeeritavaid kuumaõhupalle ühtlasi toetava materjalina. Kuni riik raha ei leia, et angaarid endisel kujul taastada.

Margit Mutso: Kuigi riik peaks sellise asja jaoks suutma raha leida. Hea näide on Tselluloosi keskus, mis on üsna hästi tööle hakanud. Sinna on loodud nii äri-, spordi- kui ka diskopindu. Rahvas on need võimalused tasapisi avastanud ja omaks võtnud.

Veronika Valk: Praegu kuumaks teemaks oleva Linnahalli probleem on see, et selle ümber ei paikne toetavat linnastruktuuri, mis teda turgutaks ja elus hoiaks.

Ülar Mark: Tuleks tagasi objektide juurde. Linn võiks deklareerida, et ta järgmise seitsme aasta jooksul ehitab välja sellise transpordisüsteemi ja sellise mereääre, siis leiduks kohe ka investoreid, kes mõttega kaasa tuleksid. Kui nähakse, et asjad liiguvad paremuse poole, hakataks kindlasti Linnahalli või teisi sadama-alal paiknevaid objekte uuesti väärtustama või korda tegema.

Margit Mutso: Kindlasti ei saa omaaegseid märke niisama heast peast maha võtta, sest nende asemele jääb tühimik. Olgu nõukogude aeg inimeste meelest nii paha kui tahes, kui sellest on jäänud märk ehitiste näol, siis need peaks kanduma ajas edasi ning tekitama arhitektuuris kihistusi. Muidu tekivad uued piirkonnad, kus on ainult üheksakümnendate arhitektuur, ja see läheb igavaks. Mida mitmekihilisem struktuur on, seda huvitavam.

Aga suurehitiste puhul on lugu teine. Kui me võtame maha Linnahalli või rahvusraamatukogu, jääb selle koha peale meie arhitektuuripildis tühimik. Meil ei ole enam näiteid. Kogu maailma arhitektuurilises mõtlemises liigutakse selles suunas, et keskkonda suhtutakse hästi säästvalt. Mis ühtlasi tähendab seda, et ei kiputa kergekäeliselt lammutama, vaid otsitakse hoonetele uusi funktsioone ja uusi kasutusi. Mujal need protsessid töötavad.

Veronika Valk: Admiraliteedi basseini juures lõhuti basiilika. Kogu sadama-ala on lagedaks tehtud. Vanast kiviarhitektuurist pole midagi alles peale D-terminali kõrval asuva paari laohoone.

Rotermanni kvartalist on veel suur osa alles ja annaks jumal, et seda maha ei võetaks. Leidub veel inimesi, kes tahavad selles keskkonnas elada ja töötada ning kelle jaoks see on väärtus.

Margit Mutso: Kui üksikud hetkel otsustajad leiavad, et nende meelest on see kole ja tuleks midagi paremat asemele teha, tuleks neil endale tunnistada, et nad on sellel alal ikkagi võhikud.

Triin Ojari: Mis minu meelest nendesse modernistlikesse hoonetesse puutub, siis avalik arvamus neid nõukogudeaegse päritolu ja vaieldava negatiivse aura tõttu muidugi eriti ei hinda. Kui nüüd mõelda, miks see nii on, siis suured ehitised kõrguvad linnakeskkonnas alati kuidagi eraldi. Nende ja muu linna vahel lasub eikellegitsoon. Viru hotell on väga hea näide. Tükk aega nii kultuuriavalikkus kui ka tavalised linnakodanikud lihtsalt vihkasid seda kui pompoosset dominanti keset tühja platsi. Sama võib ilmselt öelda Sakala keskuse kohta, mis samuti oli suhteliselt arusaamatu suveräänne maatükk keset üldist linnaruumi.

Silmapaistev on seegi, kuidas neid objekte püütakse tänapäevaste vahenditega linnaruumi tagasi lõimida, mis paraku on üheselt kommertstegevusliku ja kaubandusliku suunitlusega. Viru keskuse puhul võiks muidugi eraldi ja pikalt rääkida kaubandusruumist ja kontrollitavast ruumist, aga see pole peamine.

Peamine on see, kuivõrd üheselt kommertslike vahenditega on vana selge joonega maja imagoloogia muudetud kila-kola täis riputatud turismimagnetiks, õllelavatsiks. Kardetavasti püütakse samu põhimõtteid varsti rakendada ka Linnahalli puhul. Sakala keskus kui kõige räigem punavanade kants seevastu võetakse vist üldse maha, et asendada see Viru keskuse mõõtu meelelahutuskeskusega.

Veronika Valk: Oluline on see, et ei rõhutata objektide erilisi omadusi, vaid need ehitatakse lihtsalt julmalt ümber.

Triin Ojari: Modernistlikud monumendid on kogu aja justkui natuke võõrad olnud linlase meeleolule. Lasnamäe on võõras, aga ta on kusagil kaugemal, silma alt ära, alateadvuslik paine. Viru hotelli ümbritsev lagendik tagas hea jälgitavuse ? kes kuidas välismaalastega sehkendab, siin kõlas kogu nõukogude aja teatud kättesaamatuse igatsuslik kaja.

Veronika Valk: Üks väike detail. Vaadake, kuidas vanasti peegeldas päike sellelt plaadistatud fassaadilt. Tervetel põlvkondadel on see meeles. Praegu enam ei peegelda. Viru kiri võeti ka katuselt ära. Ümberehitamise käigus eriomadused lihtsalt kaotatakse ära nagu mittevajalik ülejääk. Kõrval asuva Teenindusmajaga on sama lugu. Rääkisin ühele välisarhitektile linnaekskursioonil, mismoodi kunagi terve maja oli teenindust täis. Ta oli väga vaimustatud ja küsis, et miks selline võimas kontseptsioon ümberehitusel kasutamata jäeti. Võõras sai kohe aru, et analoogse ideega ehitatud maja pole üheski teises linnas.

Eestis ei lähtuta ümberehitamisel sellest, mis juba olemas on. Idee mõttes järjepidevus puudub. Paaniliselt rajatakse midagi, millest ei teata, kas see hakkab tööle või mitte.

Ülar Mark: Selge süsteem või tendents on minu meelest, et alati, kui midagi maha võetakse, siis tehakse halvem asemele.

Margit Mutso: Plastikakende sobimatusest vanalinna saadakse ühiskonna tasandil aru, kuid nõukogudeaegne arhitektuur nagu ei olekski ajalugu. Seda võib igaüks oma suva järgi teha mugavamaks, sobivamaks, paremaks. Peaks teadvustama, et ka seda ajastut enam kunagi ei tule. Suuri nõukogudeaegseid ehitisi tuleks võimalikult algupäraselt säilitada, samal ajal neid uude keskkonda harmooniliselt sisse sobitades. Funktsioonide muutumine on ajaloo kulgu silmas pidades paratamatu.

Ülar Mark: Minu poolest võiks enamiku asju ümber teha. Aga kui tehakse halvemaks nagu praegu, siis hakkan kahtlema, kas see on vajalik.

Veronika Valk: Praegu lähtutakse ainult ühest kriteeriumist ja see on rahakoti suurus.

Ülar Mark: Sellist eesmärki ju üldse ei püstitatagi, et saaks üldse teha midagi paremaks.

Veronika Valk: Sellise suhtumisega jõutakse lõppude lõpuks selleni, et ehitised devalveeruvad rahva silmis eelkõige moraalselt ja näiteks Balti jaam viiakse ka varsti vanalinna kõrvalt ära. Jutud igatahes liiguvad. See on iseenesest suur väärtus, kui inimesed saavad rongiga kohe linna keskele.

Ülar Mark: Võiks küll olla reisijaam Ülemistes, kui eksisteeriks korralik ühiskondlik transport.

Margit Mutso: Enamikus Euroopa linnades on jaam ikka linna keskel. Õhtusel ajal on rongituled jalgpallistaadioni kõrval linna elavdavaks vaatepildiks. Miks peaks rongi kusagile ära peitma?

Veronika Valk: Suure jaama võiks rajada Ülemistele, kuid kesklinna jõudva osa peaks säilitama. Ühendused võib ju maa alla viia võimaluste avanedes. Me jõuame nüüd ikkagi sinna, et mitte ainult üksikobjekte, vaid ka linnaplaneeringute suuri visioone tuleks samamoodi kaitsta, mitte objekte ümber ehitades tükkideks hakkida, kui ei ole uut terviklikku visiooni.

Triin Ojari: Tööstusobjektid, nagu Rotermanni kvartal, oleks esimene pähetulev näide sellest, kus linn tuhinas maad ära müüs ja tagantjärele selgub, et neil pole ühtegi mehhanismi, kuidas sealset edasist tegevust ohjata. Selge on see, et eraomanikud lasevad neil ehitistel lihtsalt seista ja ootavad, mil nad lõpuks kriitilise piirini lagunevad või maha põletatakse. Teinekord on muidugi ka hea, kui mõni idee laagerduda saab ja kohe kihku-kähku valmis ei visata tervet kvartalit.

Margit Mutso: Samas ootaks ikkagi linnapoolset sekkumist, et need objektid säilitataks. Üks positiivsemaid näiteid, kuidas vanu hooneid tuleks kohelda, on minu arvates arhitektuurimuuseum. See on suurepärane lahendus, mida ei ole häbi näidata, ja objekt, mis jääb igal juhul meelde.

Triin Ojari: Tselluloos areneb samuti õiges suunas.

Ülar Mark: Ehkki seal on jälle takistuseks ala suurus. Praeguseks on siiski hõivatud väga väike osa hiigelsuurest pinnast.

Veronika Valk: Ideid tuleb arhitektidelt ju kogu aeg, aga need ei leia vastukaja.

Triin Ojari: Puudub koht, kus diskussiooni arendada. Kusagil ei toimu foorumit, millest mõtlevad kinnisvaraarendajad ka osa saaksid võtta ja kaasa rääkida. See on vana jutt jälle, et linnal peaks olema oma visioon ja strateegia. Instantsides peaks töötama inimesed, kes omaksid ülevaadet selle kohta, mis territooriumid linnal veel olemas on ja mida sinna rajatakse.

Margit Mutso: Linn ei taha arendajate maadel toimuvasse sekkuda. Tegelikult peaks vastavalt visioonile seda siiski tegema. Nende asi on visioon välja pakkuda ja nüüd, kus Linnahalli müük on toimunud, tuleks seda ka rõhutada.

Vastaspool otsib väga tugevaid põhjuseid, et objekt lammutada, kuid linn ei tegele isegi põhjuste kontrollimisega. Kinnisvarainimestel on oma eesmärgid ja nad tahavad neid realiseerida. Puudub vastumehhanism või kui soovite ? tasakaalustav mehhanism. Linn ise ei tegele planeerimisega, vaid ootab, et krundi omanikud seda teeksid. Sellest killustatus ja visioonide puudus.

Ülar Mark: Kas nad tegelikult peavadki tegelema? See peaks olema seotud nii, et linnal on oma tugev soov ja kinnisvaraarendajatel oma. Kaks kõva kivi ehk jahvataks parema jahu kui üks majanduslikest huvidest lähtuv kalkuleerija.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:42
Otsi:

Ava täpsem otsing