Teadus vajab rohkem rakendust

Poliitikute seisukohavõttudes ja arengustrateegilistes dokumentides ?Eesti edu 2014? ja ?Teadmistepõhine Eesti? on meil kõik korras. Paraku näitavad uuringud, et meie tööstuse uus struktuur on küll välja kujunenud, kuid selle peamine arengusuund ei ole teadmistepõhine majandus. Kõrgtehnoloogilise tootmise osakaal kipub hoopiski langema. Ei jätku spetsialiste ja oskustöölisi, tootlikkuse ja ekspordi tase ei ole piisav.

Nende taha on juba jäänud mitmed olulised investeeringud. Meie tootlikkuse makronäitajad ei kasva. Teaduste Akadeemias toimunud ettevõtjate ja teadlaste seminaril selgus karm pilt: ettevõtjad ei tea piisavalt, mida ülikoolides tehakse, ning teadlased ei ole huvitatud praktiliste probleemide lahendamisest. Piltlikult öeldes istub kumbki osapool oma liivakastis, samas nende vahel asub tipptehnoloogiline ehitusmaterjalide tehas.

Enamik Eesti ettevõtteid, ka kõige edukamad, ei ole väidetavalt veel valmis teadusmahukaks tootmiseks. Pakilised äriprobleemid on mujal, neil pole aega ega raha keskenduda uute, aja- ja kapitalimahukate ning riskantsete projektide käivitamisele. Ja omanikud vaatavad aasta lõpuks siiski ennekõike kasumiaruande numbreid. Lühidalt: erakapital ei investeeri rakendusuuringutesse, vaid reinvesteerib kapitali muul viisil.

Seega on ülikoolide teadus- ja arendustöö finantseerimine jäänud lõviosas riigi kanda. Võrreldes ELi keskmisega, 2%, on meie kulutused teadus- ja arendustegevusele kõigest 0,8% ning enamuses suunatud alusuuringutele. Vaatamata väiksusele, on Eestil mõnes teadusvaldkonnas tipptegijad, kes hoiavad Eesti alusuuringute lippu maailmas kõrgel.

Ettevõtja ja riigi seisukohast ei tooda teadusartiklid veel otsest majanduslikku kasu. Mujal maailmas kulub 60?65% teaduse rahastamisest uute toodete ja tehnoloogiate väljatöötamisele. Eestis on see protsent 25. Kui majandusarengu juhtriikides on alus- ja rakendusuuringute ning arendustegevuse proportsioonid 1:3:6, siis Eestis vastavalt 4:3:2.

Rakendusuuringute maa on suures osas jäetud ettevõtjatele. Kuid miks peaks ettevõtjad soovima riskida? Põhjus on innovatsioon ehk ettevõtte uued või oluliselt täiustatud tooted (kaubad või teenused) ja tootmisprotsessid. See annab konkurentsieelise. Osa innovatsiooni tulemustest ? uued ja unikaalsed teadmised ? on intellektuaalne omand. See on õiguslikult kaitstav ning ettevõtja, või sagedamini teadusasutusega ühine projektikonsortsium, on sel viisil õigustatud saama tulu uuest teadmisest ja selle viljadest.

Ettevõtjatele on aga oluline mõista: teadusruum on selles mõttes piiratud, et intellektuaalse omandi valdajal ? üksikisik, kollektiiv või konsortsium ? on enamjaolt ainuomaniku õigused. Kui keegi konkurentidest teeb sammu esimesena, on ettevõtjale see rong läinud.

Seega on marssalikepike iga ettevõtja seljakotis: innovatsiooniga kaasnevate intellektuaalsete õiguste omanikuna oleks turg ettevõtja teha.

Meie kõrval on Soome ja Rootsi ? ühed maailma liidrid teadus- ja arendustegevuse investeeringutes kui tulemuslikkuses. 1. maist oleme nendega samas majandusruumis ning väga olulise sammu võrra lähemal mitme Tallinna ja Hel-singi vahelise idee teostumisele. Lähema kolme aasta jooksul investeerivad riik ning EL Eesti teaduse infrastruktuuri ? kujundlikult öeldes: laboritesse ? 400 miljonit kr. Koostöö ettevõtluse ja teaduse vahel saab aga tekkida ainult siis, kui on huvi mõlemalt poolt.

Autor: Peep Sürje