Kuni EL seab tõkkeid, lähevad paremad USAsse

Alberto Alesina 03. juuni 2004, 00:00

Euroopa Liidu vanad liikmed on Kesk- ja Ida-Euroopast emigreeruvate tööliste sissetungi pärast muretsedes püstitanud kõrged barjäärid. Hoolimata avatud turust rääkimisest ei ole suuremale osale uute liikmesriikide kodanikest tööjõu vaba liikumine vähemalt järgmise seitsme aasta jooksul tegelikkus. Poliitiliselt on see mõistetav, kuid vale strateegia. ELi üks peamine saavutus on kaupade ja investeeringute mobiilsus. Mis sorti liit EL selleta oleks? Mida muud uued liikmesriigid liikmesusest ilma selleta saavad peale Brüsseli tüütu bürokraatia?

Arvestades suuri lootusi, mis ELiga liitumisele eelnesid ja liidu ihnet käitumist oma uute liikmete suhtes, ei tohiks kedagi üllatada, kui neis riikides peatselt Euroopa-vastasus kasvama hakkab. Seega tekitab uute liikmete diskrimineerimine poliitilisi probleeme liidule endale.

Kas Lääne-Euroopa peaks tõesti uute immigrantide voolu pärast muretsema? Tegelikult hinnatakse migratsiooni idast läände suhteliselt väikseks. Euroopa Komisjoni jaoks tehtud raporti järgi, mille 2004 avaldas Oxford University Press, läheb esimese paari aasta jooksul läände 250 000? 450 000 töötajat ja seejärel umbes 100 000?200 000 aastas.

Esimese kümnendi jooksul võib migrantide arv kokku ulatuda 1,5?4 miljonini, mis moodustab 2,4?5% uute liikmesriikide rahvastikust ja imepisikese osa praeguse liidu rahvaarvust. Vananev rahvastik ja madalam sündimus uutes liikmesriikides võib põhjustada veelgi väiksema migratsiooni.

On veel teine põhjus, miks ELi migratsioonipoliitika on vale. Mircea Geoana, Rumeenia noor särav välisminister, väljendas seda hiljuti nii: ?Kui EL ootab enne avanemist veel seitse või kümme aastat, saab see minu riigist töötajaid, kelle kvalifikatsioon on madalaim: talupoegi ja väheste võimetega isikuid, sest selleks ajaks on arstid, arhitektid ja insenerid USAsse emigreerunud.?

Täpselt nii toimus venelastega, kellest harituimad on juba USAsse läinud. Euroopa on suutnud ligi meelitada vaid mõned halva kuulsusega oligarhid, kes Prantsuse Rivieras-se emigreerusid, ja käputäie tänavamuusikuid. Lääne-Eu-roopa on järjest enam asustatud vananeva rahvastikuga, mis on kaotanud oma stiimuli ja entusiasmi kõvasti tööd teha, riske võtta, auahne olla. Ilma uue vere ja uute ideede sissevooluta paistab vana mandri majanduslik tulevik kõle.

Kus oleks USA, kui see oleks erinevatele immigratsioonilainetele takistusi teinud ja piirdunud anglosaksi asunikega? Rahvaste sulatusahju reguleerimine ei ole muidugi lihtne ja paljud USA sotsiaalprobleemid on seotud keeruliste rassisuhetega. Kuid New York ja Los Angeles, kaks etniliselt kõige eripalgelisemat USA linna, on samas ka riigi äri- ja kunstiliidrid. Miski siin maailmas ei tule kergelt kätte: kui liit ei suuda multikultuurset ühiskonda Eu-roopas reguleerida, valmistugem alaliseks stagnatsiooniks.

Kuni liidu piirid suletuks jäävad, eksisteerib oht, et välisinvesteeringud lendavad Lääne-Euroopast üle ja maanduvad Kesk- ja Ida-Euroopas, kus inimesed on nõus rohkem töötama, turg ei ole nii pealetükkivalt reguleeritud ja inimkapital on suhteliselt kõrgel tasemel, kuna kommunistlikud koolid olid tehnikaaladel tugevad. Need riigid on oma turud välisinvestoritele avanud.

Arvestades Lääne-Euroopa kasvavat vajadust tööjõu järele ei seisne küsimus selles, kas immigratsiooni on vaja, vaid selles, mis suunast see tuleb. Kas see on hõlpsasti assimileeruvate inimeste seaduslik immigratsioon Kesk- ja Ida-Euroopast või illegaalne Maghrebist?

© Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 14:30
Otsi:

Ava täpsem otsing