Eksport on ainus valik

Viiekümne aasta pärast on meid Eestis kolmandiku võrra vähem. Tööl käivat, s.o makse maksvat, seltskonda lausa poole vähem. Ettevõtjale tähendab see, et poole sajandi pärast pole Eestis enam piisavalt ostjaid, pole, kellele oma kaupa müüa. Ainus võimalus on eksport ja mitte alltöövõtjana, vaid oma tugeva märgi all välisturgudele väljamurdmine.

1. mai hommikul sõitsid Tallinna Piimatööstuse külmutusautod Helsingi sadamas praamilt maha. Esialgu küll soomlastele tuntud Rainbow? kaubamärgi all. Mõni aeg hiljem jõudis uudis televisiooni: poejuhatajad kiitsid head ja kolmandiku võrra odavamat kaupa.

Vene suunal avanes piir kolm nädalat hiljem. Sellist käivet pole vähemalt meil kui värvitootjal varem olnud - veokid seisavad järjekorras. Ka Eesti toiduainetööstuse liidrid, Kalev, Liviko ning ka Tallinna Piimatööstus, räägivad üha valjemalt võimalikust turu laiendamisest.

Tõepoolest tundub, et ees ootavad paremad päevad. Sealjuures ma ei tähtsustaks üle läänesuunalist eksporti, arvan, et sealt pole olulisi üllatusi tulemas. Üllatusi võib oodata idast. Ainuüksi saavutatud mahtude taastamise näol, kuna võrreldes kümne aasta taguse ajaga on Eesti idasuunaline eksport poolteist korda vähenenud. Samal ajal ulatub ekspordi kogumahu kasv nelja korrani. Täna ekspordib oma kaupa Eestist itta napilt 500 ettevõtet 3,3 miljardi krooni ulatuses. Topelttollide kadumine peaks soodustama eelkõige toiduaine- ja mööblitööstuse eksporti, kus maksud ulatusid isegi kuni 80 protsendini.

Üheksa aastaga ehk topelttollide ajastul on Vene ning ka Ukraina maksejõud oluliselt kasvanud. Kiirem kasv algas 2000. aastal ja on hoogsalt kestnud tänaseni. Kui hakkab toimima ka juba allkirjastatud ja ratifitseeritud neljapoolne kokkulepe Venemaa, Ukraina, Valgevene ja Kasahstani ühise majandus- ja maksuruumi osas, tõuseb regiooni potentsiaal veelgi. Samas tuleb arvestada, et Venemaal on kaks turgu ja - Moskva ning ülejäänud Venemaa regioonid ? . Vaid väikest elavnemist on märgata teistes linnades, nagu Novosibirsk, Tjumen.

Ukraina on vene turust erinev: üks on ikkagi väike ja teine suur äri. Kuid ka Ukraina on ärkamas, riiki tulevad välisinvesteeringud, väliskapitali käes on näiteks valdav osa tsemendi-, värvi- ja õlletööstusest. Tehased on püsti pannud mitmed Poola ja T?ehhi ettevõtjad.

Lisaks ostujõu kasvule on Venemaal ja selle naaberriikides arenenud ärikultuur. Kuigi võimaliku koostööpartneri bilanssi on pea võimatu saada, on finantskontroll ja lepingute ettevalmistus võrreldes Eesti ettevõtetega tugevam. Ja koosolekulaudade taga ei istu mitte tülpinud ja üleolevad nat?alnikud, vaid tänapäevase hariduse ja hea keeleoskusega teotahtelised ettevõtjad. Kes oskavad muide ka korralikke, Eesti omadest märgatavalt suuremaid arveid kirjutada. Aga need on põhjendatud, sest turg ja teadmised on teised. Vene ettevõtja pole Eesti omale võõras, meil on ühine taust, oleme sarnaselt kasvanud. Siit ka meile Skandinaavia ja Lääne-Euroopa vahendajarolli võimalus.

Mis puutub nn külma tegemisse, siis seda võib saada hoolimata suunast või riigist. Kõik sõltub partnerist. Olen vene turuga pea 12 aastat tegelenud ning selle aja vältel on kinni jäänud kogused tühised.

Ilmselge, et Venemaal keegi meid avasüli, rahakott käes, ei oota. Enamike rahvusvaheliste korporatsioonide jaoks on Vene ja Hiina turud number üks potentsiaaliga. Tegemist on ühe suurima turukonkurentsiga maailmas üldse, millel võitlus oma koha eest pole Eesti oludega võrreldav.

Ettevõtjale, kes soovib Vene turule minna, soovitan sammhaaval liikumist. Esmalt tuleb leida kohapeal usaldusväärne partner. Üksi tegutsemine on põrgulikult raske või lausa võimatu. Looge ühisettevõte ning nähke juba algstaadiumis ette osaluse suurendamist teatud perioodi möödudes.

Korraliku tööjõu leidmisega on igal pool probleeme, nii ka Venemaal. Peab arvestama, et töötajad tuleb ise koolitada, kuna vene kutseharidussüsteem on veel sügavamas augus kui Eestis. Manageride palkamisel peaks arvestama korrutustehingutega.

Kui eelnevalt on mõned ettevõtted rajanud tehase eesmärgiga pääseda topelttollidest, siis täna sõltub tootmise üleviimine puhtalt toorainest: kui see on lähedal, on ka asi pingutust väärt. Positiivse momendina tooksin esile ka Eesti pangad, kes toetavad eksporti faktooringuga.

Samas tuleb tunnistada, et Eesti laiem avalikkus ei anna endale siiani aru Ida võimalustest. Kuue aasta tagusel kriisil on oma mõju, kuid olulisem on ehk hoiaku küsimus. Usun, et see muutub, et mõistus võidab. Igal juhul peale ekspordile keskendumisele, täna kindlasti ka idasuunalisele, Eesti ettevõtjal kasvuks teist valikut pole.

Autor: Neeme Tulp