Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võimalus säästa kolm miljardit krooni aastas
Et raha ei ole, öeldakse kõigi eelarvearutelude puhul. Kuid pea alati võib raha mõttetute kulutuste arvel leida. Küsimus on ainult selles, kas on piisavalt tahet. Euroopa Liidus on suurim kuluartikkel põllumajandus, millele eraldatakse aastas ligi 50 miljardit eurot. Siit saaks kindlasti suurimat kokkuhoidu, kuigi õigete säästukohtade valik nõuaks põhjalikku majanduslikku analüüsi.
Samas on igale Euroopa Parlamendi mõtlevale liikmele ka ilma majandusuuringuteta teada, kust saaks kokku hoida enam kui 3 miljardi krooni maksumaksja raha ? nimelt võiks selle raha ära võtta parlamendi enda eelarvest.
Euroopa Parlamendi maine ei ole just kiita. Mida arvata olukorrast, kus valitud kogu traavib regulaarselt täies koosseisus Brüsseli, Strasbourg?i ja Luxembourg?i vahet? Teekond Brüsselist Strasbourg?i on umbes 450 kilomeetrit. Märksa raskem on tulla kaugemalt ja mööda õhuteid. Strasbourg võtab küll vastu lennukeid, kuid hirmkalli hinna eest. Pendeldamise kulud ulatuvad laienemisjärgselt 200 miljoni euro ehk enam kui 3 miljardi kroonini aastas. Lisaks kuludele on selline reisimine aeganõudev, et mitte öelda raiskamine.
Piinlikul kombel peavad Prantsusmaa ja Luksemburgi valitsused oma rahvuslikuks uhkuseks Eu-roopa Parlamendi autoriteedi õõnestamist ega taha leppida, et kogu parlamentaarne töö kanduks üle Brüsselisse. Loomulikult annab see hotelliomanikele tööd ning tagab restoranide pidajad klientuuriga. Kuid veelgi olulisem on sümboolne märk sellest, et ka väike ülikoolilinn võib ennast kord nädalas ümber kehastada Euroopa sõlmpunktiks.
500 miljonit USA dollarit (ligi 6,5 miljardit Eesti krooni) maksma läinud Strasbourg?i Euroopa Parlamendi hoone kujutab endast suurimat ehituskulutust, mis Prantsusmaal eales tehtud, ja vaid selleks, et kord kuus ühe nädala jooksul seal plenaaristungeid pidada. Muul ajal seisab pompöössus tühjana. Kurb, aga pidulik.
Euroopa Parlamendis Brüsselis on raske liikuda. Pikad labürindina mõjuvad koridorid on täis laotud saadikute plekk-kirste, mis peaksid mahutama kõike plenaaristungiteks vajalikku. Siin paberit kokku ei hoita.
Mida tuleks muuta? Euroopa Parlamendi saadikute ja kandideerijate seas on nn parlamendi reformigrupp, et üheskoos ja järelikult tugevamana nõuda parlamendi kohest ning terviklikku reformimist. Kuidas siis täpsemalt?
Esiteks, Euroopa Parlament peab lõpetama kolimise kolme linna vahel ning töötama oma kõigi asutustega Brüsselis. Euroopa Parlamendi saadikutele peab jääma võimalus iga kuu regulaarselt oma valijatega kohtuda, mitte aga kulutada aega ja energiat pidevale reisimisele Brüsseli, Stras-bourg?i ja koduriigi vahel.
Teiseks tuleks loobuda senisest süsteemist, kus saadikutele makstavad reisimis- ja esindustasud ei sõltu nende tegelikest kulutustest. Samas on senine süsteem olnud vajalik näiteks Hispaania saadikutele, kes praeguse palgakorraldusega saavad neli korda vähem raha kui näiteks itaallased.
Euroopa Parlamendi saadikute palkade ühtlustamine võimaldaks muuta saadikute reisitasud kulupõhisteks ja üleliigsed hüvitised kaotada. Saadiku teenistus peaks tulema üksnes palgast. Euroopa on muutumas. Senine regulatsioon ja bürokraatia tuleb ELi laienemise valguses kriitiliselt läbi vaadata. Juunis valitava Euroopa Parlamendi esimene eesmärk saab olla vaid üks ? tõestada oma reformimeelsust ka siis, kui liikmesriikide kiuslikkus ei lase praegust ametnikekeskset ning kodanikele kauget Euroopat rahvale lähedamale tuua.
Autor: Eiki Berg