Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tahame riiki, kus seadused on täitmiseks
Olen viimasel ajal üha rohkem hakanud mõtlema selle üle, kuidas avalikkus mõtestab erakondade ülesandeid avaliku elu korraldamisel. Kaasaegses demokraatias ei ole erakonnad valitsemisasutused, vaid nende ülesanne on olla vahelüli kodanikkonna hoiakute ja avaliku võimu vahel.
Res Publica (RP) ei sündinud tühjusest, selle alus oli kodanikkonna arusaam, et olemasolevad poliitilised jõud ei suuda pakkuda piisavalt lahendusi, arusaam, et kogu meie poliitiline süsteem vajab põhimõttelist hoiakute muutust.
Eksivad need, kes arvavad, et kaasaegses demokraatias on erakond lihtsustatud huvirühmade esindamise masinavärk, mille ülesanne on teha seadusi või jagada riigieelarvest raha. RP on loomisest saadik pidanud õigeks, et Eesti demokraatia põhineks rahvapartei mudelil. Rahvapartei mudel tähendab erakonna võimet teha väärtusotsustusi, seostada ja pakkuda välja tasakaalustatud lahendusi ühiskonna eripalgeliste, eritahuliste ootuste vahel. Lisaks tähendab see selgeid erakonna toimimise reegleid, kuidas sisemiselt menetletakse probleeme ja toimitakse filtrina toetajaskonna, liikmeskonna, ühiskonna ja riigi tulevikuootuste vahel. Kas me oleme täna rahul Eesti erakonnademokraatiaga, kas siin on arenguruumi? Kõhklusteta vastan, et on. Meil on puudu erakondade strateegilisest suutlikkusest mõõta ühiskonna tulevikuperspektiivi ja -vajadusi mitte kampaaniast kampaaniasse, vaid, kui soovite, 10 aasta lõikes.
Kui erakonnad peavad vastutama riigi poliitiliste põhivalikute eest tulevikus, siis peame sama nõudlikult küsima ka meie erakondadelt: milline on nende prognoositav võimekus. RP poliitika üks nurgakivi on arusaam, et enne võimu- ja haldusotsuseid peavad tulema väärtus- ehk kõlbelised otsustused. Ja siin teebki Eesti üks asjalikumaid majandusajakirjanikke Raimo Ülavere saatusliku vea. Me ei toeta inimeste põhiõiguste piiramist selleks, et riigivõim saaks juurde rohkem käsuhoobasid. Vastupidi, me toetame lihtsat riiki ja lihtne riik tähendab seda, mida on Äripäev vapralt möödunud aastakümne jooksul oma juhtkirjades kaitsnud. Selgeid reegleid ametnike töös, riigivalitsemise kulude kontrolli all hoidmist. Lihtne riik tähendab ka kodanikule suuremate õiguste andmist suhetes riigiga. Ja see pole mitte natslus, vaid kaasaegne arusaam kodanikuühiskonnast.
Demokraatia suurim vaenlane on kaos. Kaos tähendab otsustamatust, ametnike haldusvõimu, huvirühmade diktaati ühiskonna üle. RP korra printsiip eeldab, et me suudame tagada kehtivate seaduste toimimise, et riigis kehtib ratsionaalsete otsuste põhimõte ning rumalad regulatsioonid tühistatakse. Viitan mitmetele eurolollustele, mille suurim prokurör on olnud hea ÄP toimetus. Riik ei trügi sinna, kus kodanikud saavad hakkama, kuid teostab resoluutselt oma poliitikat, kus see on vajalik. Meie seisukohad nn alkoholidebatis põhinevad väärtusarusaamadel ja nende eest me seisame. Väärtusotsuste üldistus on ka meie valimisloosungid. ?Murrame läbi? tähendab Jakob Hurda sõnumit saada suureks vaimult. Enesekindlust, oma seisukohtade tasakaalukat väljaütlemist ja ka ebameeldivatest asjadest selgelt kõnelemist tähendab meie läbimurde-loogika Euroopas.
Kõva käe ihalus ühiskonnas tekib siis, kui demokraatlik protseduur tundub kodanikele mittetoimiv, poliitilised otsused ei vasta ühiskonna õiglustundele ja on avalikkuse jaoks langetatud omakasuliselt. RP on nende kolme asja vastu.
Ohuks Eesti demokraatiale võib lähiaastail tõusta sotsiaalpopulism, s.o ühiskonnakihtidevahelise vaenu õhutamine, lubaduste andmine, mida ühiskond kinni maksta ei suuda. Demokraatia toimib siis, kui kodanikel on poliitiline mälu.